VIIMASEL AJAL rohkesti kõneainet pakkunud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pole üksnes muudatuste kogum, vaid süsteemne terviktekst, mis joonistab välja Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide tuleviku.
Tõnis Lukas: Suurim uuendus üle 20 aasta
12. veebruar 2009, 09:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seaduses on kohti, mis pole eelmise versiooniga võrreldes muutunud, kuid ka olulisi muudatusi nii õppe sisus kui koolikorralduses. Riigikogul on siin arutamist küllaga, sest suur osa seadusest on uus — nii detailselt pole varem seaduse tasemel reguleeritud õppekava, vastutust lapse koolikohustuse täitmise eest ega ka õpetaja õigusi õpilaste korralekutsumisel.
Tegemist on kokkuvõttes tähtsaima hariduspoliitilise sammuga pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus. Uus seadus hakkab kehtima 2012/2013. õppeaastast. 20 aastat on piisavalt pikk aeg, et hariduselus muudatusi teha.
ESIMEST KORDA avatakse õppekava põhimõtted seaduse tasemel. Seaduseelnõus on isegi tunnijaotusplaan valdkondade kaupa ning selle arutamine leiab parlamendis kindlasti suurt vastukaja.
Põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on teineteisest lahutatud, sest neil on õppesisus erinevad eesmärgid. Esimesel puhul on väga tähtsad võrdsed võimalused, kõigi individuaalne järeleaitamine ja regionaalselt võrdne kohtlemine. Gümnaasiumiastmes on esmased kvaliteet ja valikud.
Palju tähelepanu on pühendatud õpilaste koolikohustuse täitmisele, väljalangevuse vähendamisele ja hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisele. Koolikohustuse mõistet täpsustatakse ning põhjendamata puudumiste korral on konkreetne menetluskord, kuidas peavad käituma kool, omavalitsus ja muidugi perekond.
Õpilasega saab rohkem tegelda, kui põhikooli klassid on mõistliku suurusega. Kui praeguse seaduse järgi on omavalitsustel eriotsusega võimalik lubatud täitumusnormi (24 õpilast klassis) lõpmatuseni ületada, siis nüüd fikseeritakse erandjuhtude vahemikuks 24—26 õpilast.
Veel tahan rõhutada vägivalla ja koolikiusamise ennetamist koolis.
Esimest korda on põhjalikult välja kirjutatud õpilaste suhtes mõjutusmeetmete rakendamine. Need on näiteks kirjalik noomitus, õppetunnist eemaldamine koos kohustusega saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused, kohustus viibida pärast õppetundide lõppemist koolis, käitumise arutamine lapsevanemaga ja käitumise arutamine direktori juures.
Loetelu on üsna pikk, aga kõigile, kes on kunagi koolis käinud, tuleb mõnigi asi tuttav ette. Õpetajad saavad nüüd kindlust, mis samme nad võivad astuda.
KÕIGE ROHKEM on uue seaduse puhul vastukaja pälvinud haridussüsteemi ümberkorraldamise sätted, mis on tingitud eelkõige õpilaste arvu vähenemisest kõikjal Eestis. Kui rääkisin põhikooli ja gümnaasiumi erisugustest eesmärkidest, siis sedamööda on ka koolivõrk ja kooliastmete asend selles läbi mõeldud ning tasakaalustatult planeeritud.
Luuakse võimalus ühendada üldhariduskool ja huvikool. Haridus ei ole ju ainult ainetunnid, selle komponendid on ka hingeharidus ja tunniväline tegevus. Paljudes paikades on üldhariduskoolid ainsad, kes neid funktsioone täidavad, sest huvikooli igal pool pole.
Kui põhikool ja gümnaasium enam kokku ei kuulu, muutuvad põhikooli astumise tingimused. Ei ole ju enam põhjust võimaldada katsete tegemist esimesse klassi astujatele. Omavalitsus määrab igale lapsele elukohajärgse kooli, kus too peab koha saama. Kui vanemad soovivad valida mõne muu kooli, on ka see vabade kohtade olemasolu korral võimalik.
Kui valitsuse otsusega on põhikoolil ja gümnaasiumil erandlikult lubatud koos jätkata, näiteks kui kooli õppekavas algab mõne aine õpetamine riiklikus õppekavas ettenähtust varem, võib seal ka õpilaste kooliküpsust kontrollida.
EESTI EESMÄRK on hoida üleriigilist põhikoolide võrku. Et tugevaid põhikoole oleks võimalik ülal pidada ka väiksemates kohtades, oleme muutnud rahastamismudelit soodsamaks koolidele, kus klassis on 10—17 õpilast.
Et vallad saaksid koolipidamisse investeerida, kaob järgmisest aastast ära omavalitsustevaheline tasaarveldus nende põhikooli õpilaste eest, kes käivad teise omavalitsuse koolis. Pangu vald raha ikka oma kooli arendamisse — linn võidab sinna tulnud õpilase pealt pearaha ju niikuinii.
Gümnaasiumide puhul kehtivad tulevikus üleriigilised sisseastumisnõuded. Iga kool võib oma spetsiifikast lähtudes korraldada ka lisakatseid. Et kõigil gümnaasiumidel on õigus kujundada oma õppesuundi, soovitan põhikoolilõpetajatel mõelda, mida nad tegelikult õppida tahavad. Lihtsalt vooluga kaasa minna ei ole alati õige ja see võib hiljem pettumuse tuua. Leidub maakondi, kus gümnaasiumi on pooleli jätnud rohkem kui viiendik õpilastest.
Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisel võivad alates 2012/2013. õppeaastast jätkata peamiselt niinimetatud puhtad gümnaasiumid. Neis on aineõpetajate koormuse ja õpilaste piisavate valikute tagamiseks paras arv klassikomplekte ehk vähemalt kolm paralleeli.
Maakonnakeskusest kaugemal saab erandkorras säilitada väiksemaid regionaalgümnaasiume, mille ülalpidamiseks määrab valitsus mitmest omavalitsusest koosnevad gümnaasiumipiirkonnad.
Et õpilasi kaotavad ka kutsekoolid, on need mõnel pool tarvis liita gümnaasiumidega. Säärases koolis õpib osa noori gümnaasiumi, osa aga kutsekooli õppekava järgi. Nii säilivad mõlemad võimalused kohtades, kus eraldi koolide pidamine on raskeks muutunud.
VILJANDIMAA üldhariduskoolides oli 2000/2001. õppeaastal 9560 õpilast, neist 1400 gümnaasiumiastmes. Praegu on siin 6100 õpilast ja neist peaaegu 1200 õpib gümnaasiumis. Statistikale tuginedes tuleb nentida, et õpilaste arv maakonnas aina kahaneb. Gümnaasiumiõpilaste arv väheneb lähema kolme aasta jooksul peaaegu kolmandiku võrra.
Viljandis on kindlasti mõttekas asutada üks nii-öelda puhas gümnaasium. Lisaks on olemas eeldused jätkata gümnaasiumiklassidega Põhja-Viljandimaal ja Lõuna-Viljandimaal. See sõltub aga väga palju omavalitsuste koostööst, kusjuures pole võimatu ka naabermaakondade valdade kaasamine.
Koolikohustuslik iga tõuseb seaduseelnõu järgi 18. eluaastani. Peame hoidma lapsi haridussüsteemis nii kaua sellepärast, et nad ei satuks tööjõuturule liiga vara ja ette valmistamata. Sellega anname märguande, et haridustee ei pea lõppema põhikooliga.
Seda tasakaalustab muudatus, mille kohaselt on tulevikus täiskasvanute gümnaasiumidel võimalik õpetada alles koolikohustuslikus eas olevaid noori. Nii ei lange mitu korda istuma jäänud noorte õpetamise koormus tavakoolile, vaid nendega hakkavad tegelema täiskasvanutele mõeldud koolid, kus on selleks sobivam keskkond.
PÕHIMÕTTELISED muudatused nii õppekorralduses kui -sisus suudame ellu viia üksnes siis, kui toetame neid, kellest edu sõltub — Eesti kooli ja meie õpetajaid. Kõik sõltub sellest, kas me tähtsustame kooli vajalikul määral ning kas õpetajad ja koolijuhid, kes peavad suutma nende muudatustega kaasa tulla, tunnevad, et nad on küllalt esile tõstetud ja nende amet on väärtustatud. Selle tunnustuse pealt ei tohi me kokku hoida.