Hans H. Luik, alustuseks tsiteerin mõnda üleilmse uudistepäeva puhuks valminud arvamuslugu. Lõuna-Aafrika Vabariigi Daily Maverici peatoimetaja Branko Brkic ja Nobeli rahupreemia laureaat Maria Ressa Filipiiinidelt kirjutavad näiteks nii: "Isegi tõe tähendus ise on rünnaku all. Ajakirjandus võitleb kõikjal oma koha ja avalikkusele olulisuse eest." Või siis Kanada The Globe and Maili peatoimetaja David Walmsley mõtted: "Ettevõtted, poliitikud ja teised võimulolijad keelduvad üha rohkem ajakirjanikele vastuseid andmast. /.../ Erapoolikud huvirühmad ähvardavad majandusliku karistusega ehk lõpetada tellimusi või reklaami ostmist." Kas te näete Eesti ajakirjandusmaastikku sama tumedates toonides, kui siin kirjeldatud?
Ei näe. Ma arvan, et meil ei ole nii suuri huvisid ja meie suhteliselt vaene suunamudijate keskkond ei ole nii võimas nagu seal ingliskeelsetes maades. Ka meie poliitikud hoiavad ennast natukene tagasi. Ameerika mandril, tundub, pole saabunud mitte tõejärgne ajastu, sest tõde on alati väänatud ja seda tehakse ikka, vaid saabunud on häbijärgne ajastu. Köetakse mingit jampsi, jäädakse selle juurde ja võta nüüd kinni, kas Haiti põgenikud sõid siis kassi ja koera kuskil Sacramentos või mitte.