ANDO KIVIBERG ⟩ Nendest (ühistranspordikeskustest) ei tea me (küll) midagi

Ando Kiviberg (Eesti 200) Foto: Marko Saarm

Regionaal- ja põllumajandusministeerium on algatanud mahuka ja kindlasti tänuväärse reformi, mille eesmärk on muuta Eesti ühistranspordisüsteem ladusavalt toimivaks ning meelitada meie inimesed senisest oluliselt enam busse ja ronge kasutama ja vähem autoga sõitma. See eesmärk on kahtlemata õige ja usutavasti ka saavutatav, kui tehakse õigeid asju õiges järjekorras. Olles teemaga pisut lähemalt tutvunud, on mul tuline kahtlus, et see ei pruugi nii olla. 

Nii umbes 10 aastat tagasi alustati Eestis viimast suuremat sorti ühistranspordireformi, mis oli seotud maavalitsuste kaotamisega. Sinnamaani oli piirkondlikku ühistransporti korraldanud riik maavalitsuste kaudu, sealt edasi läks vastutus äsja loodud piirkondlikele ühistranspordikeskustele. Olin toonase Viljandi linnapeana Viljandi ühistranspordikeskuse asutamise juures ning mäletan neid suurte muudatuste aegu üsna hästi. Meil õnnestus koostöös riigiga luua päris ladusalt toimiv, kulutõhus ning muudatustele kiirelt reageerida suutev süsteem, mis võtab arvesse inimeste liikumisvajadusi. Seda muidugi nende võimaluste piires, mis keskusel kasutada on. 

Praegu on paraku õhus risk, et suurte ümberkorralduste käigus lendab pesuveega rentslisse ka titt. Väljaspool Tallinna ja Harjumaad üpris hästi toimivaid kohalikke võrgustikke ähvardab lammutamine ning see ei ole minu hinnangul eriti tark tegu. Selleks et teha õigeid asju õiges järjekorras, on vaja esmalt uurida senist süsteemi ja teha kindlaks tarbijate ehk sõitjate vajadused. Alles seejärel saab kavandada lahendused.