Elu nagu multifilmis

Naksitrallid Viljandis Foto: Kaader multifilmist «Naksitrallid / Tallinnfilm

«KAS TEIL naksitralliauto on suvel linnas ringi sõitnud?» küsis poetess Kristiina Ehin märtsi lõpul «Sakala» arvamusliidrite lõunal. Nimelt tegi nukuteater mõne aasta eest Tartus «Naksitrallide» etendusele Muhvi auto abil reklaami ja Taaralinnast Viljandisse kolinud Ehini arvates võiks too vahva sõiduk laste lõbuks tiirutada ka siin.

Miks ka mitte? On ju suur osa Eno Raua raamatu ainetel valminud multifilmide taustaplaane joonistatud Viljandi vaadete põhjal. Olles päästnud meie linna kord kasside, kord rottide käest, väärivad need kolm isevärki välimusega sõbralikku mehikest austust ja meenutamist.

Paraku on Naksitralle seni Viljandis nähtud sama sageli kui Muumitrolle, kui jätta mängust välja raekoja juures seisev linnapea kuju, mida mõni naljahammas on nimetanud pronksi valatud Kingpooleks.

MARAMAA-AEGSET kuurortlinna staatust taastada ihkav Viljandi on olnud juba aastaid hädas sellega, et lastega peredel pole siin midagi teha. Täiskasvanud leiavad linnas ehk veel tegevust jalutades lossimägedes, käies teatris või kuulates pärimusmuusika keskuse pakutavaid kontserte, kuid lapsi pole siin õieti kuskile viia. See on üks põhjus, miks Viljandisse nii väga veekeskust igatsetakse.

Ehk tuleb kunagi veekeskuse aegki, kuid see paelub pigem kohalikke kui mujalt tulnuid. Eks ole spaasid ja veeparke Eestis juba maa ja ilm. Kui Viljandi tahab ligi meelitada turiste, peab ta pakkuma midagi omalaadset.

Näiteks Naksitralle.

Maailmas pole just ülearu palju linnu, mille kodanikud saavad endale uhkelt vastu rinda lüües öelda: «Minu kodu juures asub multifilmi võtteplats!» Miks me seda siis ära ei kasuta?

ALUSTUSEKS võiks panna Tartu tänava torniga maja ette, Tallinna tänavale ja teistesse multifilmis selgelt äratuntavatesse paikadesse kenad stiili poolest sobivad stendid filmist pärit kaadritega, et inimesed saaksid joonistatut päriseluga kõrvutada.

Miks ei võiks torniga maja juures platsinukas seista kuulus Naksitrallide jäätisekiosk, kus Kingpool «Kirssidega, kõigile!» maiust välja käristas? Putkast müüdaks just nagu multikaski jäätist, aga selle tagaküljele saaks panna liumäe ja ronimisredelid, et poistel ja tüdrukutel oleks peale magusa söömise muudki teha.

Tellimise peale lapsi sõidutava Muhvi auto kõrval võiksid mitmel pool vanalinnas seista selle statsionaarsed koopiad — just sellised tavalisest väiksemad autod nagu filmis. Lapsed saaksid seal mõnusasti mängida, kuid linna joodikud magama ei mahuks. Siin ja seal võiks trehvata triot ennast: ürituste ajal näitlejate kehastuses, muidu aga lustakate kujudena. Võimalusi on palju.

KUI LASTA fantaasial vabalt rännata, saaks Valuoja orgu või Viljandi järve äärde ojasuudmesse rajada kassisaart meenutava mänguväljaku, kuhu minna oleks juba iseenesest põnev. Regulaatori ja kanali abil oleks üsna lihtne juhtida vesi mõneks ajaks tavalisest voolusängist mööda, et lapsed saaksid sammuda saarele mööda kuiva põhja, nagu oleks vesi hiiglasliku kiirkeedupulgaga ära aurutatud.

Pärast lastaks ojal jälle õiget teed voolata — ega järvetäis vett ju taevasse pidama jää — ning saarelt ära pääseksid lapsed üle langetatud kaske meenutava silla. Veetaset ei saaks muidugi jätta igaühe juhtida, kuid nädalavahetustel ja registreerunud rühmadele võiks niisugust eksootikat pakkuda küll.

MULTIFILM ANNAB inspiratsiooni muudekski atraktsioonideks, olgu siis nostalgiliseks ragulkaga märki laskmiseks või harakapesast varanduse otsimiseks. Neid on võimalik koondada suureks tasuliseks teemapargiks või hajutada nii, et terve südalinn oleks põnev ja kõigile vabalt juurdepääsetav mängumaa.

Võib-olla oleks viimati mainitud variant isegi parem, sest sellega kaasneksid märksa väiksemad ülalpidamiskulud ning ei tekiks kommertsistumisohtu. Lastel oleks huvitav uidata koos vanematega spetsiaalse kaardi abil mööda linna ja otsida naksitralliteemalisi mängukohti või koguneda siia suureks ülelinnaliseks mängufestivaliks, «Naksi tralliks».

Muidugi maksab see kõik raha. Eriti saare tegemine. Õnneks on Euroopa Liidu fondides piirkondade konkurentsivõime suurendamiseks ette nähtud päris palju eurosid ning läbinisti teemapargiks muudetud Viljandi tunduks turistidele kahtlemata senisest palju atraktiivsem.

Teatavasti valivad inimesed raha kulutamise viisi ja koha sageli just laste soovidest lähtudes ning mis meeldiks mudilastele rohkem kui vahvaid mängukohti täis linn? Meie turismitööstust kosutavate tulude kõrval ei ole vähe tähtis seegi, et lapsesõbralikkus annaks noortele peredele lisapõhjuse siia elama asuda või jääda.

VILJANDI Naksitrallilinnaks muutmine oleks nagu vanade sõprade koju toomine. Kui Lottemaa rajatakse Pärnumaale Tahkuranda tühjale kohale, siis meil oleksid dekoratsioonid juba olemas. Muidugi pole Sammalhabe tänapäeval nii popp kui kass Bruno, kuid paljud lapsevanemad mäletavad Naksitralle oma noorusajast ja võiksid soovitada neid järeltulijaile. Kui multifilm ükskord restaureerituna DVD-l välja lastaks, leiaks see kindlasti tee ka praeguste põnnide südamesse.

NAKSITRALLID
Lastekirjanik Eno Raua väljamõeldud ja kunstnik Edgar Valteri joonistatud mehikesed Muhv, Sammalhabe ja Kingpool seiklevad neljas raamatus.
• Muinasjutu tegelased on režissöör Avo Paistiku käe all liikuma pandud kahes animafilmis.
• 1984. aastal valminud esimeses filmis saab vaataja kaasa elada peategelaste ühisele suurele ettevõtmisele, kodutute kasside väikelinnast väljaviimisele. 1987. aastal esilinastunud teises filmis päästavad suure südamega mehikesed linna ülbete rottide küüsist. Mõlema filmi, eriti teise taustapildid on sündinud arvukate Viljandi vaadete põhjal.
• Esimese filmi stsenaarium on Eno Raualt ning kunstnikutöö Edgar Valterilt ja Mati Kütilt.
• Teise filmi stsenaariumi koostas Silvia Kiik, kunstnikud olid Leo Lätti, Mati Kütt ja Rosa Paistik.
Allikas: Tallinnfilm