Marcelo Rech ⟩ Meie kõige väärtuslikum vara

Rohkem kui 600 ajakirjandusväljaannet enam kui 80 riigist tähistavad laupäeval, 28. septembril ülemaailmset uudistepäeva (World News Day). Foto: Konstantin Sednev

Kas olete kunagi mõelnud sellele, miks te pöörate ühele või teisele sisule tähelepanu, olgu see ajakirjanduslik või meelelahutuslik? Mis köidab teie tähelepanu? Mis seda kõrvale juhib? Millal te sisuga haakute ja mis seda haakumist takistab? Ja miks?

Kõik need küsimused on seotud ühe meie ajastu kõige hinnalisema vara – ajaga. Tehnoloogia võib piiramatult areneda kas siis tehisintellekti, 5G-võrkude, 8K monitoride või interneti 1000 Mb/ps kiirusega, kuid kõik põrkab vastu lihtsat ja kõigutamatut elu tõsiasja: päevas leiduvat 24 tundi ei anna kuidagi venitada, vähemalt mitte viisil, mis poleks tervist kahjustav. Niisiis on loogiline, et see kõige väärtuslikum vara kulutatakse millelegi, millel on mõtet ning mis muudab elu ja ühiskonda tervikuna positiivselt.

Seda sorti mõtisklused on muutunud vältimatuks, mõeldes elule, mida tulevikus elama hakkame. Küsimus, mis järgnevat sajandit määratleb, ei seisne üksnes tõe ja vale, päriselu ja ulma eristamises, vaid selles, millist praktilist väärtust need meie elus omavad: valikus demokraatia ja autokraatia, populismi ja siiruse, stabiilsuse ja sotsiaalsete ebakõlade vahel.

Ajakirjandus ei ole kõigi meie aja dilemmade lahendus, kuid proovige ette kujutada maailma ilma selleta. Kes eraldaks fakte kuulujuttudest? Kuidas saaksite usaldada mõnda institutsiooni, kui puuduks tõsise ja sõltumatu ajakirjandusliku kajastuse kinnitus usaldusväärsuse kohta?

Kes hoiataks küberkelmuste eest, millega inimestel on oht oma säästud kaotada? Kes uuriks korruptsiooni ja teisi kuritegusid, kui riigiasutused teevad seda aeglaselt või hoolimatult? Kes käsitleks suurte tehnoloogiafirmade pahesid ning sotsiaalvõrgustike ohte emotsionaalsele, poliitilisele ja majanduslikule stabiilsusele? Ja lõpuks, kes paljastaks korrumpeerunud autokraatide võimu ja nende ohu demokraatiale?

Kuidas oma aega info saamiseks mõistlikult kasutada, peaks olema küsimus, mida endale kogu aeg esitame, kas siis selleks, et vältida digitaalsetes keskkondades liigse aja veetmise lõksu langemist või oma uudishimu raiskamist selleks, et tuhnida läbi kasutuid hunnikuid.

Sõltumatu ajakirjanduse loojad pole muredest puutumata, alustagem kas või sellest, kui jätkusuutlik see tegevus üldse on. Kui mõni üksik erand kõrvale jätta, töötavad meediaorganisatsioonid ärimudeliga, mis kannatab digikeskkondade asümmeetria käes. Et nende töö aluseks on usaldus, ei saa ükski meediaorganisatsioon püsima jääda, kui ta loobub eetikast või muutub tõe ja vastutuse mõiste olemuse sisu levitamise eesmärgil paindlikuks, nagu suured tehnoloogiafirmad seda teha võimaldavad.

Võib luua kunstliku võrdluse suurte tehnoloogiaettevõtete ja globaalse soojenemise vahel. Nende ärimudelite kõrvalmõjuna tekitavad suured digikeskkonnad sotsiaalset reostust, mis ohustab vaimset tervist ja planeedi stabiilsust. Seega on õiglane, et need keskkonnad maksaksid professionaalsele ajakirjandusele "toetusmaksu", mis puhastaks suure osa sellest sotsiaalsest reostusest. Selle loogika oleks lihtne: need, kes reostavad ökosüsteemi, peaksid maksma vähemalt osa oma tohutust kasumist neile, kes iganes seda reostust koristada aitavad.

Selle asemel, et lohistada meid valeuskumuste, šarlatanide ja petiste kiiluvees, võiks just see olla suurte tehnohiidude suurim panus planeedi tulevikku: takistada mitmekesise, tugeva ja sõltumatu ajakirjanduse rahastamise kaudu inimkonna marssi kuristiku poole.

See kolumn kirjutati 28. septembril tähistatava ülemaailmse uudistepäeva puhuks osana kampaaniast, mis keskendub ajakirjanduse väärtusele ühiskonna jaoks ja vajadusele seda toetada. Tõlkinud Triin Loide.