Mis on hea haridus ja kuidas seda saada?

Aime Kuum Foto: Peeter Kümmel / Sakala

OLEN PEALKIRJAS olevaid küsimusi paarikümne aasta jooksul esitanud teoreetikutele, otsustajatele ja asjatundjatele. Võib muidugi öelda, et ühest vastust polegi, aga ometi näivad paljud haridusest rääkivad ja kirjutavad inimesed vastuseid teadvat. Miks nad muidu jääksid kindlaks väidetele, et ühel puhul on ja teisel puhul ei ole võimalik anda head haridust?

Aksioomiks on kuulutatud, et hea hariduse saab suurest linnakoolist ja veel parema saab niinimetatud eliitkoolist. Väikesed ja maal asuvad koolid annavad järelikult kesisema — ka seda peetakse ilmselt vaieldamatuks.

Kui juhtubki, et mõne väikese kooli kasvandikud on rahvusvahelistel olümpiaadidel, konkurssidel või konverentsidel silma paistnud, nähakse selles pigem erandit. Aga ikkagi ei suuda keegi defineerida head haridust!

Tagasi vaadates võime muidugi nentida, et see mõiste on muutunud: kunagi oli hea, kui osati lugeda ning teati peast katekismust ja psalme. Seejärel näitas head taset, kui inimene mõistis rehkendada ja valdas kohalikke keeli.

Oli aeg, mil haritlane pidi suutma musitseerida. Mõõdupuuks on peetud kord saksa, kord vene keele oskust.

Pisut konkreetsemaks muutis hea hariduse mõiste Eesti Vabariigi aegne gümnaasium, millest pidid väljuma kombekad patriootlikud keeleoskajad ja avara silmaringiga kodanikud. Mida tähendas tol ajal keelteoskus?

Ikka eesti, saksa, inglise ning soovitavalt ka vene keele valdamist.

Tundub, et taasiseseisvumise järel kujundasid selle määratluse sageli elulised vajadused: kes meist ei mäletaks, kuidas soome televisiooni vaatajatest tekkis soome keelt oskavate inimeste põlvkond.

Nüüd oleme jõudnud ajajärku, mil põhitähtsaks peetakse inglise keele oskust ja arvuti kasutamise võimet, kuid ikka ei ole selge, mida mõista hea haridusena ja kuidas seda saada. Kas võluvits on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, kutsehariduse edendamine, kallakutele rõhu panemine või miski muu?

VAHETEVAHEL TUNDUB, et vahendit otsitakse ühitamatutest asjadest. Ei ole ju võimalik lähtuda iga lapse huvidest, võimetest ja suutlikkusest ning õpetada samal ajal suurt klassi. Just seda näikse eeldavat need, kes arvavad, et igale õpilasele tuleb koostada individuaalne õppeplaan ja juurutada rühmatööd.

Usutakse, et põhiline on probleemide seadmine ja nende lahendamise poole püüdlev praktiline rühmatöö. Sealjuures pole vaja tuupida, vaid õpetada mõtlema. Aga kuidas lahendada probleemi, mille olemasolust ei olda teadlik? Millele tuginedes mõelda?

Teame, et kui on konkreetne eesmärk, saab kavandada selleni jõudmise võimalusi. Hea hariduse määratlus on paraku seniajani ebamäärane. Kas tähtsam on humanitaarne või reaalne pool? Üld- või üksikvaade?

Alpinistid teavad, et alles siis, kui on eesmärgiks seatud mäetipp, mille poole püüelda, saab valida teed, vahendid ja ajakava. Ei minda ju vallutama kogu Himaalajat, vaid konkreetset tippu.