MARKO SUURMÄGI ⟩ Ohutult üle tänava

Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm

See juhtus vähemalt 15 aastat tagasi. Oli pime sügisõhtu ja kasu polnud ka linna tänavavalgustusest, sest kogu Viljandi oli mattunud uttu.

Valmistusin Männimäel Selveri poe juures üle Riia maantee minema. Lülitasin tööle valgusfoori, ootasin, kuni mulle süttis roheline tuli, ja astusin sõiduteele. Mõne sammu järel kuulsin udust läheneva mootori häält ja siis pidurikriginat. Auto kihutas minu selja tagant läbi, nii et riivas mu kanda. Korraks kaotasin tasakaalu, aga sain kiirelt teise jala maha ja nägin, kuidas auto põrutas pidurikriginal veel vähemalt 30 meetrit edasi.

Siis see peatus. Seisis teel liikluse mõttes väga ohtliku koha peal. Peast käis läbi, kas peaksin minema ja arutama tolle juhiga, mis just juhtus. Muljeid vahetama. Siis aga mõtlesin, et mis mul ikka öelda, parem jalutan rahulikult koju. Juht manööverdas auto teepeenrale ja seisis sellega seal päris pikka aega. Tundus, et sekundikümnendiku kestnud olukord oli põhjustanud talle paraja šoki.

See juhtum meenus, kui Sakala kirjutas Riia maanteele uue ülekäiguraja tegemise plaanist. Ja nii kummalise ja arusaamatuna, kui minu seisukoht ka ei kõla, mulle tundub, et nende sebrade hulka tuleks hoopis vähendada.

Riia maanteel on sel sajandil mitu jalakäijat auto alla jäänud. On olnud ka ülimalt traagilisi, jalakäija surmaga lõppenud õnnetusi. Ja kõik need on juhtunud ülekäigurajal. Enamasti sellises kohas, kus asfaldile joonistatud sebrale lisaks foori ei ole. On märgid, on rada, on ohutussaared ja lisavalgus, aga ikka juhtub. Samas jooksevad väga erinevas vanuses jalakäijad iga päev üle selle suure ja tiheda liiklusega tänava suvalistes kohtades ning kui nad just jalga pole välja väänanud, on nad kõik elusa ja tervena üle tee jõudnud. Kuidas nii?

Mina näiteks usaldasin rohelist tuld. Mis siin enam mõelda, kui see fooris ette on hüpanud: minu kord! Eriti veel olukorras, kus udu on nii tihe, et lähenevat autot pole näha enne, kui väga hilja. Samas kui hakkan tänavat ületama selleks mitte ettenähtud kohas, siis tean, et vastutan oma elu ja tervise eest otsast lõpuni. Ma ei torma autole ette. See, et autojuht ei märka ja jalakäija ettevaatamatult teele astub, juhtub ikka ülekäigurajal.

Riia maanteel on jalakäijate abistamiseks pandud foorid seatud ka sellisele töötsüklile, et jalakäijad püüavad neid vältida – ooteaeg on lihtsalt ebamõistlikult pikk. Eeskätt hommikul, kui lapsed kooli lähevad ja fooridest peaks kõige rohkem kasu olema, püüavad lapsed leida tee ületamiseks tavalisi ülekäiguradasid. Rohelist tuld võib oodata minutite kaupa. Samal ajal võib selle minuti või paar kasutada kõndimiseks ning siis foorita ülekäigurajal teed ületada. Aga just need rajad on osutunud kõige ohtlikumaks.

Tõenäoliselt keegi ühtegi ülekäigurada kaotama ei hakka ja kavandamisel olev uus rada tuleb ka. Aga ettevaatust julgen küll soovitada ja üha rohkem ettevaatust, sest autosid tuleb aina juurde. Kõik eksivad ja eksida võib ka autojuht, näiteks punast tuld mitte märgata. Kui jalakäija ületab ka fooriga ülekäigurajal teed samamoodi nagu seal, kus ülekäigurada pole, õnnestub tal terveks jääda isegi juhul, kui udust sööstab välja üllatus.