JUHTKIRI ⟩ Otsustame oma linna asju ikka ise

Sakala logo Foto: Sakala

Jättes kõrvale küsimuse, miks isamaalasest linnavolikogu liige Helir-Valdor Seeder ei teinud nähtavat ettepanekut lasteaiatasu lahtisidumiseks alampalga suurusest siis, kui ta volikogu võimuliitu kuulus, on tema ettepanek kindlasti selline, mida volikogu väga põhjalikult kaaluma peaks. Ja küsimus ei ole siinkohal selles, et lasteaia kohatasu tuleks tingimata langetada või külmutada.

On ilmselge, et enamikule Eesti lapsevanematele käiks lasteaiateenuse eest täiesti ise maksmine üle jõu või siis oleks see vähemalt võrdlemisi keeruline. Kui kujutada ette, et seadus ei nõuaks lastehoiu pakkumist omavalitsustelt ning see oleks eraettevõtjate pakutav mugavusteenus, siis oleks ühe lasteaiakoha hind tõenäoliselt vähemalt sama suur kui miinimumpalk, kui mitte suurem. Suure hoone ülalpidamiskulud, magistrikraadiga spetsialistid, keda lapsevanemad ju ise soovivad, toitlustus, väikesed rühmad, individuaalne lähenemine ning kõikvõimalikud lasteaedade pakutavad huvitegevused on kõik kokku väga kallis. Näeme seda riikides, kus munitsipaallasteaedu pole või pole need kohustuslikud: hinnad on nii kõrged, et paljudel inimestel on odavam töötuna kodus lapsi kasvatada, sest lasteaia eest tasumiseks tuleks töölkäimisele justkui peale maksta.

Praegune olukord tähendab seda, et linna poliitikud on ühest küljest mugavas, teisest küljest ka ebamugavas situatsioonis. Mugavus tuleneb sellest, et poliitiline vastutus linnavolikogu koalitsioonil ja opositsioonil praegu selles küsimuses puudub. Kui miinimumpalk tõuseb, siis tõuseb kohatasu ning ühegi erakonna või valimisliidu maine sellega pihta ei saa. Võib käsi laiutada ja öelda, et nojah, süsteem on selline, mis teha.