BERLIIN ⟩ Kuidas ma vaatasin silma Egiptuse kuningannale ja osalesin vabameelsel techno-paraadil

Vabameelsus on oluline osa Berliini identiteedist. Ole, milline tahad – viltu ei vaata keegi. Foto: Margus Haav

Saksamaa pealinn võtab vastu troopilise palavuse ja õrnalt virvendava taevaga. Kõnniteed ja kivimajad kiirgavad sooja, käharpäise lapse pisikeses käes sulab jäätis suisa silmanähtavalt. Möödasibav, endamisi naeratav jaapanlanna varjab ennast vilunult päikesevarjuga, kõhn seeniorturist, enam kui kindlalt ameeriklane, raputab endale hõbedasest pudelist pähe ja habemesse viimaseid karastavaid veetilku. 

August on lõppemas. Kohvikuterrassidel ollakse kogunenud varikatuste alla. Jääkohv näib olevat õlle kõrval üks menujooke. Õhus hõljuvad suurlinna hääled ja aroomid. Unter den Lindeni alleel lõhnavad pärnad nõiduslikult. Tiergarten on keset miljonilinna tõeline oaas: seal on nii vaikne, et on kuulda tõrude mahapotsatamist ja puude praksumist, esimesed kollased lehed kuulutavad sügise saabumist. Õhutemperatuur küündib tipphetkedel 36 pügala ligi.

Ma pole kunagi eriline trügija ja lennukisse kibeleja olnud. Kuhu kiiret? Ega maha ikka jää. Tallinnast Berliini startima pidavas lennukis tekivad aga ootamatult rabelemine ja sõnelus. Küünitan end üle istme seljatoe piiluma. Selgub, et neljale reisijale ei jagu istekohti. Olen kuulnud, et selliseid asju juhtub, kuid oma silmaga näha inimeste meeleheidet – see paneb mõtlema.