:format(webp)/nginx/o/2024/05/07/16055188t1hc06e.jpg)
/nginx/o/2024/09/03/16333975t1h795f.jpg)
29. augustil Sakalas avaldatud arvamusartiklis võrdles ajakirjanik Kadri Paas Moskva Patriarhaati Talibani, Hamasi ja Hezbollah'ga. Iseenesest pädev võrdlus, sest ideoloogilist läänevastast sõda õhutavat patriarhi Kirilli ja tema juhitavt Moskva Patriarhaati käsitlemegi terrorismi õhutava organisatsioonina. Küll ei saa nõustuda mõttega, et arenenud ja demokraatlik, kehtiva usuvabadusega riik hakkab usklikele nõiajahti pidama ja kogudusi sulgema.
Paas lihtsalt ei oska vahet teha sellel, et meie vaenlaseks on Moskva Patriarhaat, mitte siinsed kogudused ja kümned tuhanded õigeusklikud. Ka tasub küsida, kelle huve teeniks selles protsessis riigi rolli alavääristamine.
Alustuseks peame mõistma fakti, et Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirik (MPEÕK) ja selle kogudused koondavad enda alla üle saja tuhande õigeuskliku, sealhulgas sadu liikmeid Viljandimaal. Lisaks teame, et hingerahu ja kogukonna toetust otsivad ja leiavad MPEÕK alla kuuluvatest kogudustest ka paljud siia sõja eest põgenenud ukrainlased. Me ei saa üleöö hakata käsitlema neid inimesi terroristidena, sest mingi papp Moskvas on lõpuni radikaliseerunud.
Neil inimestel on õigus ja vabadus meie riigis oma usku teenida. Samas on riigi kohustus tagada, et Moskva Patriarhaadi terroristlik marutõbi meie koguduste ja usklikeni ei kanduks. Ja sellega on alati tegeletud. Küll on pikas perspektiivis riigi julgeoleku, aga ka siinsete õigeusklike huvides, et praegune MPEÕK oma alluvussuhte Moskvaga katkestaks. Need kümned tuhanded inimesed ei ole kuidagi ära teeninud, et neid ja nende usku seostatakse järjest enam Venemaa verise sõja ja jõhkrustega Ukrainas.
Õigusriigina me ei saa endale lubada plähmerdamist, kirikute sulgemist ja usklike tagakiusamist. Kui me tahame konflikti ja vastandumise õhutamise asemel jõuda sisuliste lahendusteni, tuleb toimetada targu, mitte laiata kõlavate loosungitega. Riigikogu otsus kuulutada Moskva Patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni ja terroristlikku režiimi toetavaks organisatsiooniks andis riigile ja ministrile vajaliku jõuõla, mille toel esitada MPEÕK-le selged ootused Moskva Patriarhaadiga alluvussuhte lõpetamiseks. See oli vajalik otsus, mis käivitas diskussiooni riigi ja MPEÕK vahel ning on suunanud viimati mainitut leidma viise alluvussuhte lõpetamiseks. Kuid tegu on pikema protsessi ja tundliku teemaga, mille puhul parima laheduse nimel peab ka riik näitama kannatlikkust.
MPEÕK üldkogul vastuvõetud redaktsiooniliste muudatustega põhikiri saadeti augusti viimasel päeval ministeeriumile tutvumiseks, nüüd on meil võimalus analüüsida nende muudatuste sisu ja mõju.
Ühest küljest võib siin näha sammu õiges suunas, et MPEÕK otsib lahendusi ja võimalusi. Teisalt on fakt, et MPEÕK koosolekuid juhib endiselt metropoliit Eugeni, kelle elamisluba julgeolekukaalutlustel ei pikendatud, ning ka pakutud põhikirjalised muudatused vajavad Moskva patriarhi Kirilli heakskiitu. Selles kontekstis oleks keeruline rääkida mingist sisulisest sõltumatusest ja sellepärast oli ka siseministri esialgne reaktsioon ühene: tervitame samme MPEÕK sõltumatuse poole, aga kosmeetilistest muudatustest meile ei piisa.
/nginx/o/2024/09/03/16333987t1h3744.jpg)
Lahenduskäike on erinevaid. Nii ministeeriumi, riigi ja ühiskonna kui ka MPEÕK enda huvides on see, et MPEÕK jõuaks võimalikult iseseisvalt lahendusteni, mis ei lõpetaks mitte ainult näiliselt, vaid ka sisuliselt alluvussuhte Moskva Patriarhaadiga. Lihtne on trampida jalgu ning nõuda sulgemisi ja kustutamisi, aga mõistlik inimene saab aru, et sellega ei lahenda sisulist probleemi. Sisuline protsess nõuab aega ja arukat kannatlikkust.
Nüüdseks on määratud tähtajad, millal kirik peab siseministeeriumile esitama põhikirja muudatused, et saaksime analüüsida, mis on nende tegelik mõju. Ministeeriumi eestvedamisel ja vahendusel ning Eesti kirikute nõukogu toel on olnud hulk kohtumisi, et arutada tulevikuperspektiivis võimalust praegustel MPEÕK kogudustel ühineda Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, et liikuda ideaallahenduse poole: üks riik, üks õigeusu kirik. See oleks ka kanooniliselt õige lahendus.
Kokkuvõttes teeb Kadri Paas kahetsusväärselt levinud vea, kui agaras vaenlase otsingus tükib omadele nõiajahti korraldama. Proovime siis lihtsamalt selgitada: meie vaenlaseks on Moskva Patriarhaat ja selle juht Kirill, mitte Eesti MPEÕK kogudused või nende liikmed. Selles võrrandis ongi ministeeriumi roll juhtida protsessi nii, et liiguksime usklike ning kogu ühiskonna ja riigi julgeoleku jaoks parima lahenduse poole. Pole nii lihtne ja efektne kui nõiajahi kuulutamine ja kirikuuste kinninaelutamine, nagu tahaks Paas, aga see on intelligentne, sisuline ja pikaajaline lahendus.
Küll tasuks tal järgmine kord samalaadse mõtteavalduse puhul endalt küsida: kas ja kelle huve teenib tegelikult säärane riigi rolli alandamine ja naeruvääristamine?