/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2024/08/29/16320871t1h2bc5.jpg)
Üks paljudest kummalistest otsustest, mida Eesti Vabariigis on aastate jooksul langetatud, on see, et omaenda kodanikelt ei ole riik seni laenu võtnud ehk siis jaeinvestoritele riigi võlakirja pakkunud. Samas on see võrdlemisi tavaline finantsinstrument paljudes maailma riikides.
Omaenda elanikelt laenamise korral jääb raha lõppkokkuvõttes siiski suuresti Eesti majandusse. Jah, nagu iga teise laenu puhul, tuleb sellegi pealt intresse maksta, aga mitte välismaa pankadele või mõnele teisele riigile, vaid omaenda elanikele, kes võivad selle tuluga siis teha, mida tahes. Mõned investeerivad selle uuesti, aga ka need, kes saadud tulu kommirahaks peavad ja selle südametunnistuse piinadeta laiaks löövad, suunavad selle tagasi majandusse ja seejuures enamasti ikka kohalikku majandusse.
Tõsi, riigivõlakirjade intressid on nii väiksed, et pigem võib seda nimetada lihtsalt turvaliseks rahapaigutuseks ning reaalintress võib olla kergesti ka negatiivne. Niisama raha seifis või pangakontol hoida oleks siiski märksa kahjulikum.
Riigivõlakirju peetakse üldiselt kõige lolli- ja saatusekindlamaks investeeringuks, sest ainus risk on põhimõtteliselt see, et riik lakkab olemast või läheb pankrotti. Tuleb tunnistada, et Venemaa naabruses elamine tähendab, et esimese võimaluse tõenäosus on suurem kui null protsenti, aga Euroopa Liidu ja NATO liikmeks olemine ei lase sel tõenäosusprotsendil ka kuigi suureks tõusta ning mööngem: kui see võimalus peaks realiseeruma, ei ole ka ühelgi teisel investeeringul mitte mingisugust mõtet. Ei Tallinna kesklinna üürikorteril, mis tõenäoliselt on puruks pommitatud, ega pensionisammastel.
Nõnda siis võib soovitada seda võimalust usinamalt investeeringuks kasutada. Ühest küljest on see võimalus raha natukenegi kasvama panna ning kui arvesse võtta, et Eestis on eraisikute pangakontodel ligi 12,4 miljardit eurot, siis on, mida paigutada. Niisama pangakontol seisev summa kahaneb inflatsiooni tõttu aja jooksul ning pankade tähtajalised hoiused annavad praegu väiksema tootluse ja ka suurema riski. Kuni 100 000 euro eest on pangakrahhi eest meie säästud Euroopa Liidus kaitstud, aga mitte kõik pole nii vaesed nagu rahandusminister Jürgen Ligi, kes väitis, et tal pole ka 100 eurot võlakirjade ostmiseks. Leidub inimesi, kes võivad soovida investeerida rohkem ning võlakirjad on selleks, nagu öeldud, hea instrument.
Teisest küljest on see võimalus riiki natuke aidata, mis seal ikka salata. Ja kolmandaks oleks esimese avaliku võlakirjade märkimise vastu suur huvi tõenäoliselt riigile julgustuseks mitte piirduda 200 miljoni euro suuruse võlakirjapaketiga ning tulevikuski pigem omaenda kodanikelt kui võõrastelt laenata.