Triin Loide ⟩ Olgu neid kodukohvikute päevi võimalikult palju

Triin Loide, Sakala arvamustoimetaja Foto: Elmo Riig/Sakala

Endalegi piinlik tunnistada, aga raamatute lugemine on viimasel ajal unarusse jäänud. Juba tükk aega olen lugenud tekste, mida olen parajasti tõlkinud, või siis tekste, mis on kuidagi olnud seotud tõlkimisega. Nagu paljudel mu eakaaslastel jookseb minulgi unetundide ja viimaste tervete närvirakkude arvel taustal haltuura. Mõned kuud tagasi juturaamatut pihku võttes tabasin ennast mõttelt, et see on ju täiesti raisatud aeg: ma peaks tegema tööd või kui lugeda tahan, siis oma haltuurat.

Ma ei olegi kindel, kuidas sellesse mõttelõnga suhtuda. On see täiskasvanuks saamine? Hulluksminek? Kiiduväärt majanduslik mõtlemine või hoopiski kultuurne, vaimne ja lõpuks ka füüsiline enesetapp? Narrus, elu peenrahaks vahetamine või hoopiski tark tõdemus, et kes senti ei korja, see eurot ei saa ning kes eurot ei saa, sellel pole kunagi raha, et osta näiteks Annekese šokolaadi, mille 350-grammine tahvel maksis viimati 6,30 eurot paari aasta taguse 2,90 asemel?

Küllap natuke seda kõike. Jalgade lauale löömine ning nõudmine, et andke mulle raha ja kui seda mitte, siis vähemalt ülimalt kvaliteetset kaupa odava hinna eest, ei ole mulle kunagi meelepärane olnud. Süüdistan siinkohal kasvatust ning otsapidi nõustun Jürgen Ligiga, kes hiljuti Vilja Kiislerile antud intervjuus ütles umbes nii, et kõrgete hindade üle virisemine on mõttetu, sest virisemisega neid alla ei too. Üksnes lisaraha teenimisega on võimalik isiklik eelarve paika saada ja palgataseme tõstmisega võidelda ühiskonnas süveneva vaesuse vastu.

Samas tundub mulle, et kollektiivselt hulluksmineku vältimiseks tuleb siiski leida neid hetki, mil me ei mõtle sellele kõigele. Ligi hakkaks nutma, kui neid ridu loeks, aga lihtsam on asjad ostmata jätta ning kulud nii nulli tõmmata kui võimalik, selle asemel et elust ära võtta viimanegi, mis elust elu teeb.

Huvitav, kas seetõttu ongi kodukohvikute päevad nii populaarsed? Raha nendega ju eriti ei teeni, eriti kui ettevalmistamiseks kulunud aeg samuti rahaks arvestada. Nende külastamine nõuab samuti raha. Samas pole selle suve arvukatel kodukohvikute päevadel ega ka Viljandi kohvikuööl rahvanappuse üle kurdetud.

Võimalik, et seda sorti väikesed kogukondlikud üritused ongi lakmuspaber, mis näitab, kuidas ühiskonnal või kogukonnal parajasti läheb. Hiljuti leidsin end ironiseerimas, et nojah, teeme siis Järveotsa linnaosa kodukohvikute päeva ka – hea kehvikutel vaatamas käia, kuidas laenuvõimekad inimesed järve ääres elavad. Hiljem taipasin, et esiteks oleks see väga hea mõte ning teiseks peaks pigem muret tundma selle üle, kui Järveotsal ei tekigi kogukonda, sidusust ega tõepoolest kodu- või aiakohvikute päeva lähiaastatel. See näitaks, et inimesed on muutunud väsinud, ükskõikseks ja ehk ka ihnsaks, nad ei taha kulutada aega ega raha naabrite ja kontvõõraste lõbustamisele ning nad ei taha kulutada aega ega raha, et käia vaatamas, millise naabri kaneelisaiad ja kartulisalat on need kõikse paremad.

Et praegu tundub selliste ürituste hulk pigem kasvavat, julgen vastuvoolu ujuda ning üleüldise hädaldamise, kaamostiine heietamise ja näppudel Eestist veel kallimate Euroopa riikide üleslugemise asemel öelda, et meil on veel lootust. Nii ühiskonnana kui ka kogukondadena siin Viljandimaal. Nüüd on järgmine samm see, et tuleb endas leida jõudu õppida elama tänases päevas ning tekitada igasse päeva selliseid hetki, mida pole võimalik arvutada eurodeks, protsentideks, töötundideks, produktiivsuseks ...