Balti-Paistu aktivist ei ole papist poiss

Juhan Änilane on mees, kes on raudvara igal sündmusel. Foto: Kristi Markov

73-aastane reinuvaderliku naeratusega Juhan Änilane on tõeline energiapomm: ta jõuab osa võtta loendamatutest üritustest. Ise ta ütleb, et teeb seda edevusest ning soovist lastele ja lastelastele tõestada, et papa ei ole papist poiss. Sel reedel alustas ta koos teiste baltlastega teatejooksu Vilnusest Tallinna poole, et tähistada Balti keti 35. aastapäeva.

Vestluse aja kokkuleppimiseks tehtud telefonikõnele vastab Juhan Änilane endale omase energiapuhanguga. Kohtumispaigaks valitud söögikoha laual ootavad juba ees tema fotod jooksuvõistlustest, NATO sõduritest, kohtumistest ja avamistest ning nende seas on ka ports ajaleheväljalõikeid. Änilane on hoos ning lausa lendab veel mitu korda tagasi auto juurde, et ikka mõni väärtuslik medal välja tuua või autokatusele lipud ritta seda.

Kui saame lõpuks mahti ka temast endast kõnelda, selgub, et tal on parajasti käsil 101 asjatamist ning hulga tuttavatega on vaja tähtsaid asju arutada. Suure osa nendest tuttavatest on ta saanud pottsepatöö päevilt. Praegu kunagine üle maakonna kuulus pottsepp seda tööd enam ei tee: astma ning opereeritud jalg annavad kõvasti tunda.

Änilane meenutab, et tema esimene õpetaja oli 80-aastane kohalik meister Peeter Laane, kes käis glasuuritöid tegemas Holstre kandis. Et tal tekkis huvi ise oma talu ahi valmis teha, tuligi minna Laanele selliks. Üheskoos töötades sai Änilane karmi kooli ning teadmise, mida tähendab pottsepa täpsus. "Juuksekarv horisontaalselt ja juuksekarv vertikaalselt."

Änilane jõudis oma pottsepakarjääri jooksul muu hulgas Riidaja, Suislepa, Sagadi, Palmse ja Olustvere mõisa ning president Toomas Hendrik Ilvese Ärma tallu takkapihta. Eriti uhke on ta ahju üle Eesti põllumajandusmuuseumis Tartumaal Ülenurmes: seal ehitas ta "Kevade" raamatust inspireerituna ahju, mille peal ja sees saab end Lutsu apteekrihärra kombel pikali visata.

Änilase ametite loetelust leiab ka korstnapühkija oma, nii et oma mulgimustrilise fraki kõrval on tal ka teine tõmbenumber – must kuldsete nööpidega vorm. Nüüdseks on seegi töö tehtud. "Mul pole raha vaja. Pension on väike, aga ma saan hakkama," sõnab ta.

Aga ega siis Änilane mõni kodus puhkaja ole! Teda on alati kannustanud deviis "Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!". Juba küpseb tal peas uus mõte. "Mulle tuli nipsust idee: lehmalaudast, sigalast ja hobusetallist teen muuseumi." Reed ja saanid olla vanavanematest alles, ajaloolisi esemeid olla veel ning ongi eramuuseum koos. Ja just nimelt eramuuseum: külastajateks olgu ennekõike ikka enda lapsed ja peretuttavad.

Sedavõrd tarmukat meest kui Juhan Änilane ei ole elu ka poliitikast eemal hoidnud. Ta on kuulunud kogu aeg sotsiaaldemokraatide ridadesse, kuid kandideerinud ka Isamaa nimekirjas. Änilane meenutab 2021. aasta pikantset üleriigilist skandaali, kui ta viis õpetajate päeva puhul lasteaedadesse ja koolidesse kringleid. "Viisin kringli ja rohkemat ei mäleta midagi, et oleksin viinud," jutustab ta. Hiljem selgus, et töötajad olid teinud avalduse, et Änilane jagas ka Isamaa valimisnänni. Ise ta ütleb praegu, et see lugu oli fabritseeritud, aga rehmab siis käega: "Las ta jääb ..." 

Esimene kroonikatesse raiutud kokkupuude kehakultuuriüritustega oli Juhan Änilasel 1980. aastal, kui toonane Paistu kooli õpetaja Urmas Tuuleveski võttis ta kaasa suusavõistlustele. Seal sõitis ta Dünamo vabriku punaste Tallinna puusuuskadega, millel nelja auguga mustad saapad. Kaks aastat hiljem vuhises ta rajal juba valgete Visu plastsuuskadega. Pärast seda tulid riburada pidi kõik teised spordialad jalgrattasõidust jooksmiseni.

Änilast on nähtud Ukraina lipu ja Balti riikide lippudega jooksmas Narva poolmaratonil – seejuures süüdistas Vene meedia teda provokatsioonis. Ta olnud kohal Mulgi lipu päeval, lehvimas sinine kaaruspaeltega lipp. Või hoopistükkis sõjaeelsest ajast pärit Eesti Vabariigi lipp, mille ta oli leidnud ajalehtedesse pakituna abikaasa vanavanemate lae vahelt savimördi seest. Änilane tunnistab, et mõni kiuslik inimene on teda nöökamisi liputajaks kutsunud, ning nendib: "See, mis teised ütlevad, see jääb küll hinge, aga ma ei võta isiklikult," ütleb ta. Tema on elus negatiivsete asjade mõtestamiseks ikka appi võtnud mõne vanasõna, mis siis ka õpetust annaks.

Juhan Änilane pidi kohtumise ajal jooksma autolippe sättima. Foto: Elmo Riig

Änilane räägib, et pere on teda hoidnud ning andnud talle aktiivse eluviisi harrastamiseks vabad käed, kuigi abikaasa on mures tema tervise pärast. Kaks aastat tagasi jooksis Änilane Vändra Mispo talvemaratonil 21-kilomeetrist poolmaratoni ning seejärel käis end vaheldumisi saunas kuumutamas ja jääaugus jahutamas. Viienda ringi pealt kukkus saunas kokku. Teda tuli tükk aega elustada ning pärast oli ta seitse päeva Pärnu haiglas. Ebaõnne tipp oli tema sõnul aga hiljem selgunud tõsiasi, et ta oli haigestunud ka koroonasse.

Juhan Änilase eluteed on rohkesti mõjutanud isa Jaan Änilane, kes oli üks 21 rahvasaadikust, kes 1940. aastal Riigivolikogu liikmetena tegid ettepaneku Eesti Nõukogude Liiduga liitumiseks. Põllumehest isa oli isiklikult tundnud Jaan Anvelti ja teisi juhtivaid kommuniste ning läinud sõprade õhutusel propagandaga kaasa. Änilane nendib, et kui tema isa, kes sai Velikije Lukis haavata, nägi, milline on Nõukogude tegelikkus, püüdis ta tulutult olukorda parandada. "Surmatunnini tundis süüd ja seda, kuidas ta sai petta. Sellest on mul ka häbitunne. Ma olen öelnud paljudele, et mul on see saast hinge peal ja niipalju kui päästa on, niipalju ma püüan päästa."

Ebaõnne on Änilase ellu rohkemgi paisatud. 2001. aastal kaotas ta poja, mis mõjus tema vaimsele tervisele laastavalt, nii et aastaid kimbutas teda epilepsia. "Tänu arstidele ja sellele, et ma olen positiivselt asja võtnud, olen epilepsiast tervenenud."

2012. aastal sõideti Änilase jalast tahtlikult ekskavaatoriga üle. Keeruliste operatsioonide käigus paigaldati tema jalalabasse mitu raudvarba, mis seniajani valu tekitavad. "Viis kilomeetrit saan ära joosta ja siis ma jalga ei tunne enam." 

Aga nagu ta ütleb: "Need peod ja üritused, kust ma olen osa võtnud, on olnud mulle vaimne leevendus ja ravi." Oma vitaalsust seostabki ta ennekõike üritustelt ammutatavate emotsioonidega.

Et Änilasele on juba Holstre kooli päevist saadik meeldinud tantsida ja ta osales kunagi ka tantsuvõistlustel, on ta pidanud elu jooksul kummutama arusaama endast kui naistemehest. "Õigel ajal olen alati kodus olnud," rõhutab ta. "Tantsuplatsil aga ei saa olla tuim nagu puutükk." Nagu ta tunnistab, on ta vahel teinud vastsetele tantsupartneritele nurga taga ka kiirkursusi enda lemmikutest tantsudest aeglasest fokstrotist rumbani.

"Töö ei lase mul nukrutseda," ütleb Änilane. Hommikune trenn hantlitega ja aktiivne eluviis hoiavad kehaliselt heas vormis. Kuid kas võib ette tulla mõni niisugunegi päev, kui pole midagi teha?

"Seda ei juhtu!" ütleb Änilane resoluutselt. "Kogu aeg on asjad, mis karjuvad tegemist." Kodus näiteks on tal käsil kivipõranda panek.

Kuidas ta aga vaat et igale Viljandimaa üritusele jõuab? Nagu ta selgitab, kuulab ta hommikul raadiost, mis tulemas on. Kalendrisse on ta üles tähendanud kõik üritused, millel ta aastate jooksul osalenud on, ning neid uurides võib öelda, et on vähe ettevõtmisi, kust teda lippudega eest ei leiaks.

Balti keti teatejooksust teevad lätlased ja leedulased dokumentaalfilmi. Änilane on lubanud olla üks Eesti-poolsetest jooksu käivitajatest ja propageerijatest. "Et Eestimaa ei oleks kõrb," põhjendab ta ning väljendab nördimust, et eestlased ei näi sellisest olulisest sündmusest huvituvat ja meediagi suhtub asjasse leigelt.

Spordi põnevus ja lapselaste kiitus on need, mis Juhan Änilast ikka on käivitanud. "Ma tahan hoida end üleval, et näha, kui ilus on Eestimaa ja kui ilusaks ta veel muutub," ütleb ta. Kolmas jõuallikas on sõbrad ja tuttavad, kes raja ääres ergutavad ning ta ära tunnevad. "See annab silmadele haaramist, hingamisele jõudu." Sestap kutsub ta veel kord kõiki nii Balti keti jooksul osalema kui seda pealt vaatama.

23. augustil oli Juhan Änilane igatahes Vilniuses, kus sai Leedu presidendilt trikoloori, millega võtta Balti keti teatejooksu esimesed kümme kilomeetrit. Kogu marsruut on jagatud kümnekilomeetristeks osadeks. 25. augustil jõutakse Lilli kaudu Eesti pinnale, edasi joostakse Karksi-Nuia ja Võhma poole. Ettevõtmine tipneb 26. augustil Tallinnas, kus on lubanud jooksurahvast tervitada riigikogu spiiker Lauri Hussar.