Ebaõnne on Änilase ellu rohkemgi paisatud. 2001. aastal kaotas ta poja, mis mõjus tema vaimsele tervisele laastavalt, nii et aastaid kimbutas teda epilepsia. "Tänu arstidele ja sellele, et ma olen positiivselt asja võtnud, olen epilepsiast tervenenud."
2012. aastal sõideti Änilase jalast tahtlikult ekskavaatoriga üle. Keeruliste operatsioonide käigus paigaldati tema jalalabasse mitu raudvarba, mis seniajani valu tekitavad. "Viis kilomeetrit saan ära joosta ja siis ma jalga ei tunne enam."
Aga nagu ta ütleb: "Need peod ja üritused, kust ma olen osa võtnud, on olnud mulle vaimne leevendus ja ravi." Oma vitaalsust seostabki ta ennekõike üritustelt ammutatavate emotsioonidega.
Et Änilasele on juba Holstre kooli päevist saadik meeldinud tantsida ja ta osales kunagi ka tantsuvõistlustel, on ta pidanud elu jooksul kummutama arusaama endast kui naistemehest. "Õigel ajal olen alati kodus olnud," rõhutab ta. "Tantsuplatsil aga ei saa olla tuim nagu puutükk." Nagu ta tunnistab, on ta vahel teinud vastsetele tantsupartneritele nurga taga ka kiirkursusi enda lemmikutest tantsudest aeglasest fokstrotist rumbani.
"Töö ei lase mul nukrutseda," ütleb Änilane. Hommikune trenn hantlitega ja aktiivne eluviis hoiavad kehaliselt heas vormis. Kuid kas võib ette tulla mõni niisugunegi päev, kui pole midagi teha?
"Seda ei juhtu!" ütleb Änilane resoluutselt. "Kogu aeg on asjad, mis karjuvad tegemist." Kodus näiteks on tal käsil kivipõranda panek.