Koosviibimisel peetud kõnes nentis president Karis, et kolme rahva ühine käe- ja hingesirutus oli tervele maailmale nähtav, niisugune ühtehoidmine tegi meid tugevamaks ja andis ka valjema hääle, et võidelda selle vastu, mis nii Baltikumilt kui ka mitmelt teiselt riigilt vabaduse oli võtnud. "See oli meie südametunnistuse hääl," lausus Karis.
President meenutas kõnes ka omaenda kokkupuudet Balti ketiga. Nimelt oli Kariste perekond osa ketist Nuia ja Lilli vahel, sest rahvast oli nii palju, et kodukohale lähemale enam juurde ei mahtutud. Sakalale antud intervjuus tähendas Alar Karis, et tal on veel kilde meeles sellest, kuidas ketti sai tuldud. "Sõitsime minu äia valge Žiguliga, otsisime kohta, kus oleks rohkem ruumi, ja jõudsime peaaegu Läti piirini välja."
Karise sõnul oli toonane emotsioon ülev: "Pilt oli ikka selge, et ega see vabadus tuleb, ega ta ei pääse."
Nentimise peale, et noored, kes XX sajandi lõpuks veel sündinudki polnud, ei pruugi selle tähtpäeva tähtsusest aru saada ning võivad kõigest kolmepäevase vahega peetavaid Balti keti ja Eesti iseseisvuse taastamise tähtpäeva omavahel segamini ajada, lausus president, et just mõlema päeva tähtsuse rõhutamiseks ollaksegi sellistel üritustel. "Seda ongi aeg-ajalt vaja meelde tuletada, sest ajalugu on oluline. Mitte sellepärast, et ta on ajalugu, vaid tuleviku mõttes."
Vaagides kolme Balti riigi majanduse seisu, seda, et Eesti on saanud pikalt olla liidrirollis, kuid hakkab nüüd Balti tiigri tiitlit Leedule kaotama, tõdes Karis, et Eesti majanduse konkurentsi tuleks vaadata maailma mastaabis, mitte Baltikumi-siseselt ning pöörata tähelepanu koostööle. Seda mitte ainult kolme riigi vahel, vaid ka näiteks Põhjamaadega. "Väikesed riigid – ja väikesed riigid me kõik ju oleme – vajavad koostööd selleks, et selles suhteliselt karmis ka majandusmaailmas ellu jääda."