Riigikontrolör Janar Holm: kõik asjad ei saa Eestis olla tasuta

"Kas saame praeguse eelarve pealt vaadata oma kulusid üle? Ei saa. Aga peaks saama," on riigikontrolör Janar Holm veendunud. Foto: Sander Ilvest

Riigikontrolör Janar Holm rääkis Sakalale antud usutluses, miks on riigieelarve muutunud suhteliselt sisutuks dokumendiks, kust otsast võiks avalikku sektorit kärpida ja kas pärast eestikeelsele õppele ülemineku esimest aastat on piisavalt õpetajaid selleks, et üleminekut otsustavalt lõpuni viia.

Janar Holm, olite varem haridusministeeriumi kantsler, puutusite riigieelarvega kokku ja kujutate ette, mis see on. Kas saite sellest toona aru?

Loomulikult sain ministeeriumi eelarvest ja riigieelarvest aru. Olen üsna kindel, et ka praegused kantslerid saavad väga hästi aru, kui palju neil on raha. Häda on selles, et kardetavasti selle teadmisega ülevaade piirdubki ning väljaspool ministeeriumimaja ei ole head teadmist ministeeriumi kasutada olevast rahast.

Isegi ministrid ei saa eelarvest aru?

On erinevad ministrid: kes tunneb rohkem eelarve vastu huvi, kes vähem. Osa kindlasti teab, kuhu raha läheb, aga on ka neid, kes teavad võib-olla vähem.

Kas teie ajal oli eelarve arusaadavam? Toona see ei olnud tegevuspõhine?

Toona ei olnud tegevuspõhine. Haridusministeerium oli üks esimesi, kes hakkasid rahandusministeeriumi eestvedamisel katsetama tegevuspõhist eelarvet. Seetõttu mul on ka päris hea ettekujutus, missugune see tegevuspõhine eelarve võiks tegelikult olla. Aga olgu eelarve tegevuspõhine, kulupõhine või mis tahes põhine, aru peab saama ühest asjast: kui palju, kellele ja milleks raha läheb. Praegu ei ole tegevuspõhisest eelarvest kulutuste osas võimalik selget pilti saada. Varem oli võimalik kulupõhisest eelarvest natuke paremini ülevaadet saada.

Need, kes otsustavad selle üle, kuhu raha peab minema, peavad aru saama, mis laadi otsuseid nad teevad. Kui näiteks riigieelarve seaduses olev summa ja seletuskirjas olev kirjeldus ei lähe kokku, on see ilmselgelt probleem.

Probleem on ilmselt ka see, kui ministeerium mingil hetkel avastab, et tal on kuskil 100 miljonit üle.

Puudub selge ülevaade, kuhu on kavas raha kasutada. Aastate jooksul on eelarve tähendus üldse tühisemaks muutunud. Näiteks 2023. aasta eelarve viimane täpsustus tehti ühe ministeeriumi poolt 1. juulil 2024 ehk pool aastat pärast eelarveaasta lõppu ja pärast seda, kui kogu riigi majandusaasta aruanne oli allkirjastatud. Nii et tegelikult võetakse eelarvet paljuski formaalsusena, mitte juhtimisdokumendina, mis ta peaks olema.

Vene õpetajad on Janar Holmi sõnul vaadanud: 30 aastat on öeldud, et eestikeelne õpe tuleb, aga ei midagi. "Nad ei ole piisavalt tõsiselt võtnud seda plaani, sest riik on aina järele andnud." Foto: Sander Ilvest

Millest see tuleb, et riigisektor nii lõdvalt maksumaksja rahasse suhtub?

Üks pool on see, kas eelarve on selge ja arusaadav, ja teine, kuidas raha kasutame. Lõpuks saame ju teada, kuhu raha läheb, sest aruanded esitatakse tagantjärele. Näide leitud miljonitest näitab, et sel hetkel, mil eelarveotsused tehti, jäi midagi kahe silma vahele. Iseasi, kuidas nii suur summa saab kahe silma vahele jääda.

Kuidas on võimalik, et 100 miljonit eurot jääb märkamata? Muidu aetakse poolt või üht miljonit taga.

Mul on sama küsimus: kuidas selline asi on võimalik? Üks on tegevuspõhine vaade, kus ei saa enam paljudel juhtudel aru, kuhu raha läheb. Aga teine on ka see, et rahandusministeerium on rahakasutuse jätnud rohkem ministeeriumide enda hoole alla. Kui olin kantsler, siis oli rahandusministeeriumiga päris raske debateerida selle üle, kuhu oli raha vaja. Tollal nad teadsid väga täpselt, milline oli haridusministeeriumi rahakasutus.

Järelikult sõltub finantskord rahandusministeeriumi kantslerist ja ministrist?

Jah, eks see sõltub laiemalt ootustest: sellest, mida ootab riigikogu ja mida ootab valitsus. Aga loomulikult on see suuresti rahandusministeeriumi mõjutada otsus. Kindlasti on see ametkonna küsimus, kuidas eelarvet parasjagu nähakse.

"Tuleva aasta eelarvet tehakse võimalikult tegevuspõhiselt ja kulusid võimalikult arusaadavalt esitades. Aga see viimane pole peateema," ütles Jürgen Ligi Sakalale ning ta on korduvalt väljendanud mõtet, et eelarve vorm on pseudoküsimus.

Igal juhul ei ole see pseudoküsimus ajal, mil meil on raha puudu ja kogu riik tegeleb sellega, kuidas leida katet –5,6 protsendile SKT-st. Kas saame praeguse eelarve pealt vaadata oma kulusid üle? Ei saa. Aga peaks saama. On öeldud ka seda, et jah, nüüd näeme, kuhu raha läheb ja mis otstarbel. Tegelikult ei näe. Toon ühe näite. Riigieelarve seaduses on haridus- ja teadusministeeriumil rida eesti keele õppe toetamine, millest võiks ju järeldada, et näeme, kui palju raha läheb eesti keele õpetamiseks. See on osa tõest ja isegi väiksem osa tõest. See näitab ainult haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest eesti keele õppeks minevat raha, aga suurem osa rahast läheb kultuuriministeeriumi eelarvest ja seda osa riigieelarve seadusest ei leia.

Riigikontrolör Janar Holm ja ajakirjanik Kadri Paas Foto: Sander Ilvest

Lugesin rahandusministeeriumi 2018. aasta selgitusi. Tegevuspõhine eelarve pidi eelarvet avatumaks tegema ja kõik need ilusad sõnad, mida teate ise paremini. Ainult et välja tuli nii nagu alati.

Jah, süda sulab neid eesmärke lugedes. Kui riigikogu liikmed või ministrid selliseid eesmärke loevad, siis loomulikult on nad nendega nõus ning valmis riigieelarve formaati muutma. Oli viis ilusat eesmärki. Läbipaistvamalt, optimaalsemalt, efektiivsemalt ...

Ja kuhu nüüdseks oleme jõudnud?

Oleme jõudnud siiani, et on välja valitud kolm ministeeriumi, kelle puhul tehakse nulleelarvet aasta aega. Kuigi meil on tegevuspõhine eelarve, mis pidi kõik võimalused ja selguse looma. Aasta aega tegeletakse sellega, et aru saada, kuhu raha läheb ja millest oleks võimalik loobuda. Kui vaatame neid eesmärke, mis kunagi sõnastati, peaks raha kulutamine olema ju euro pealt kohe teada.

Kafkalik maailm.

Tooksin positiivselt poolelt välja, et valitsusleppes on seatud eesmärk, et riigieelarve oleks arusaadav ja läbipaistev. Kokku on lepitud süsteemi ülevaatamine ja täpsustamine. Sest veel kord, teada on vaja kolme asja: mille peale raha kulub, kui palju seda kulub ja mis eesmärgil seda kulutatakse.

Tähendab, praegune eelarvesüsteem soosib halvimal juhul kuritarvitusi?

"Kuritarvitus" on liiga tugev sõna. Riigikogu peab saama otsustada, kuhu raha läheb, ja kui raha kasutatakse teisel viisil, kui riigieelarves on ette nähtud – kuigi väga keeruline on aru saada, milleks raha ette nähtud on, sest sõnad on kõlavad, aga mitte alati väga sisulised –, on probleem just nimelt raha otstarbekas kasutamises.

Ütlesite oma hiljutises auditis, et ministeeriumid, mis peaksid sisejulgeoleku ja riigikaitse eest seisma, ei tea, mida nad peavad tegema, sest suurem osa plaanidest on isegi täideviivate asutuste jaoks salastatud. Aga et riigikantselei ei ole suutnud seda probleemi ära orkestreerida, siis suurema kriisi korral pole asutustel aimugi, kuidas koostööd teha. Eesti pidi olema ju paremini kaitstud kui kunagi varem või on see kõigest sõnakõlks?

Probleem, nagu õigesti küsimuse sõnastasite, seisnes selles, et kuna kõik plaanid on salajased ehk teine asutus ei näe, mida esimene teeb, siis on riigikantselei ainus, kes suudab tervikut näha ja võimelünki samuti. Samas ei olnud riigikantselei asunud nende asutusteüleste võimelünkadega piisavalt toimetama. Teine probleem oli, et loodeti kriisi puhul väga palju varude keskusele. Samal ajal ei tegele varude keskus riigikaitse kriisiga seotud varudega, tal on muud ülesanded. Asutused ei olnud aga kursis, millega keskus õieti tegeleb.

Kas poolteist aastat pärast auditit on riigikantselei jalad kõhu alt välja võtnud ja midagi selgemaks koordineerinud?

Peame sellele vastamiseks auditi tegema, sest materjalid on sajalased. Ses osas, mis mulle valitsuse istungitel on kõrva jäänud, näen, et ühtlustamisega tegeletakse. Aga öelda, kas piisavalt tegeletakse, selleks peaks uuesti auditeerima.

"Aastate jooksul on eelarve tähendus tühisemaks muutunud," leidis Janar Holm. Foto: Sander Ilvest

Soome on valmistunud 80 aastat selleks, et Kreml võib rünnata. Soome on Euroopas praegu ainus riik, kes suudab ka kuude kaupa intensiivset sõda pidada ja tsiviilkaitset ülal hoida. Kas olete aru saanud, miks oleme meie naabri kõrval käitunud nagu lillelapsed? Oleme elukutselisi politseinikke ja päästjaid koondanud ning tsiviilkaitset ei ole praktiliselt olemaski.

Meil ei ole olnud 80 aastat vabadust, mis on Soomel olnud. Aga küsimuse mõte oli kindlasti see, et kui vabaks saime, miks me siis ei hakanud tsiviilkaitsega põhjalikult tegelema. Miks me ei muretsenud? Kui vabanesime, oli meil väga palju muresid seoses sellega, kuidas üldse toime tulla ja ellu jääda. Mõtleme kas või Saksamaa peale, kus tõmmati oluliselt kokku riigikaitset. Eesti puhul naiivsust liiga palju ei ole olnud. Eesti on alati olnud see, kes on öelnud, et vaadake, Venemaa on ohuks.

Kas kõige hullem ei olegi mitte see, et tegime Euroopas suuri sõnu, et Venemaa on oht, aga ise tegudeni ei jõudnud, isegi mitte pärast 2014. aastat?

Riigikontroll on üldiselt hästi kriitiline organisatsioon, aga kui nüüd võrdleme ka teiste Ida-Euroopa riikidega, siis Eestis on võrdlemisi palju riigikaitse valdkonnaga tegeletud. Kui paneme ennast konteksti võrreldes teiste samast olukorrast tulnutega, siis tegelikult on päris palju tehtud. Kas oleme soovitud olukorras? Ei ole. Aga millest me oleksime siis loobuma pidanud?

Miks me ei ole soovitud olukorras?

Eks see on alati niimoodi, et probleemid tunduvad väga kaugel, isegi uskumatud, aga ühel hetkel on nad käes ja siis on oluline, kuidas reageerime. Kui otsida midagi positiivset, siis praegu oleme selle teemaga laias laastus siiski rajal.

Me ei kujuta ette, et meid raviks inimene, kes ei ole arst, või lennutaks inimene, kes ei ole lendur. Aga hariduses talume, et lapsi õpetavad need, kes mõnda ainet ei oska. Äkki peaks loodusainete õpetajatel olema kõrgem palk kui mõne teise aine õpetajatel?

Eks see probleem ole ka teiste aineõpetajatega. Tõesti, näiteks füüsikaõpetajate järelkasv on ääretult väike. Auditist selgus ka see, et puudub täpne ülevaade, kui paljud õpetajad üldse vastavad nõuetele. Meie auditi järgi vastas nõuetele 75, haridusministeeriumi andmetel aga 82 protsenti õpetajaid. Eesmärk on samal ajal 90 protsenti.

Mõlemad näitajad on eesmärgist kaugel.

Ja häda on selles, et eesmärk nihkub aina kaugemale.

Teine probleem, mille ees seisame, on see, et Eestis ongi inimesi vähe. Kui räägime riigieelarvet tehes, et raha on vähe, siis inimesi, keda vajame – õpetajaid, arste, teadlasi, insenere, IT-töötajaid ja nii edasi –, on väga vähe ja seda olukorda ei lahenda ainult rahaga.

Mis sellest teadmisest järeldub?

Kuidagi tuleb see riik ära pidada. Oleme selleks lõpuks ka võimelised, aga tuleb arvestada, et unistus sellest, et kuskilt tuleb tohutult inimesi juurde, ei ole realistlik. Tuleb leida erinevaid viise, kuidas neid auke ka õpetajate puhul täita.

Kas neis koolides, kus pole paberi järgi pädevaid õpetajaid, on tulemused kehvemad?

Õppetulemuste järgi me ei auditeerinud, aga alati ei tähenda kvalifikatsiooninõuetele vastav õpetaja seda, et ta õpetab paremini kui formaalsetele nõuetele mitte vastav õpetaja. Olulised on ju isiksuseomadused ja kõik muu.

Eesti keele õppele üleminekul lasid kõik valitsused 30 aastat rihma lõdvalt lohiseda ja nüüd võib sellest tekkida isegi julgeolekuprobleem.

Jaak Aaviksoo ütles ühes intervjuus (viitab Sakala 22. märtsi usutlusele Jaak Aaviksooga – toimetus), et Kreml tegi selle otsuse meie eest. Siis tekkis arusaamine, et tuleb olla otsustav.

On ju jube, kui Kreml teeb Eesti valitsuse eest otsuseid?

See oli kujund. Aga lõpuks oli see nende aastate jooksul ikkagi Eesti siseriikliku poliitilise valiku küsimus, kas oleme valmis eestikeelsele õppele üle minema või mitte. Juba mõne päeva pärast algab üleminek esimeses ja neljandas klassis ja ka lasteaedades. Nüüd on suur küsimus, kas ka pärast ülemineku esimest aastat on piisavalt õpetajaid selleks, et seda üleminekut lõpuni viia. Õpetajad on ju vaadanud, et 30 aastat on öeldud, et tuleb-tuleb, aga ei midagi. Nad ei ole piisavalt tõsiselt võtnud seda plaani, sest riik on aina järele andnud.

"Olulist kokkuhoidu on võimalik saavutada ainult siis, kui on poliitiline valmisolek loobuda ka päriselt mõningatest senistest riigi tegevustest või teenustest," sõnas riigikontrolör Janar Holm. Pilt temast on tehtud riigikogus. Foto: Mihkel Maripuu

Kuulge, väidetavasti on õpetaja ikkagi intelligentne inimene, sõltumata sellest, mida temalt töö juures nõutakse. Oleks ju väärikas ja viisakas kodumaa vastu selle riigikeel ära õppida.

Seda niikuinii, selles pole küsimustki. Palju on ukrainlasi, kes on Eestisse paar aastat tagasi tulnud, räägivad eesti keelt teenindussektoris päris hästi. Mul on oma kodulähedases kaupluses üks hea kogemus, et kui eesti keeles rääkida, siis räägitakse juba päris hästi vastu.

Arenguseire keskus leidis, et Eestis on üle 2000 eri ainete õpetaja reservis. Järelikult ei tohiks juba praegu mingit õpetajate puudust olla.

Oleme demokraatlik riik ning me ei saa reservis inimesi vägisi kooli tööle suunata. Küsimus on, miks nad tagasi kooli peaksid minema. Kuidas nad saaks haridussüsteemi tagasi tuua? Need 2000 inimest ei tööta ju praegu koolis, aga kusagil nad töötavad ja neid on seal samuti vaja.

Äkki peaks riik teatud erialadel minevikust tuntud suunamist kaaluma?

Sundus ei ole hea, aga mida saab alati rakendada, on see, et koolitusraha tuleb tagasi maksta. See on poliitiliste valikute küsimus, kas selline samm teha või mitte.

Et kõrgharidus on igal juhul hüve, jõuame tasulise kõrghariduseni.

Kas kõrgharidus peaks olema tasuline, on järjekordselt poliitiliste valikute küsimus, aga riigikontrolörina saan öelda, et kõik asjad ei saa Eestis olla tasuta, selleks ei jätku raha. Meil on riigieelarves kulude ja investeeringutena ette nähtud 18,5 miljardit eurot. Sealjuures on puudujääk 1,7 miljardit eurot.

Kui poliitiline valik tehakse, et miski on nii-öelda tasuta või osaliselt kinni makstud, siis on see arusaadav, aga kõike ei ole võimalik kinni maksta. Nii et see on suure pildi küsimus, millega riik peaks tegelema, millega võib tegeleda ning millega üldse ei peaks tegelema.   

Millega riik ei peaks üldse tegelema?

Võin abstraktseks minna, aga sellega, millega tekitame probleeme ettevõtjatele ja elanikele. Bürokraatia temaatika. Näiteks kui kergekäeliselt küsivad ametkonnad igasugust infot ettevõtetelt või eraisikutelt. Digitaliseeritud andmevahetus on jätnud sellise petliku mulje, et kui on lihtne küsida, siis on ka lihtne vastata. Kui juba küsitakse, milles probleem, kui lisada vormi veel mõni rida ja kast ning küsida infot veelgi juurde … Tundub, et ei ole midagi, aga tegelikult tähendab see ettevõtete ja inimeste jaoks väga palju aega ja raha. Sellest saadav kasu ei vääri seda.

Minu meelest on peaminister väga värvika näite toonud. Selleks, et saada Kuressaare kuursaali ees kõlakojas kontserdi korraldamiseks luba, on vaja ports keskkonnalube. Tõenäoliselt on seal kunagi mingisugune probleem olnud, mille tõttu on selline hunnik nõudmisi tekitatud, aga milleks selliseid asju vaja on?

Tundub väike asi, aga väga mitu inimest teevad tööd selle nimel, et neid lube jagada. Ja õnnetu muusik peab ju samamoodi sellega vaeva nägema, et neid lubasid taotleda. Instinkt on sageli selline, et kui midagi juhtub, siis peab kindlasti kehtestama täiendava nõude, kuni lõpuks kukume riigina kokku nende nõuete all, mille täitmist jälgida.

Kas avalikus sektoris on võimalik kärpida?

Kindlasti on võimalik kärpida. Kui on kaks inimest mingil alal, siis piltlikult öeldes on üks võimalik alati ära kärpida. Küsimus on, missugust tulemust nendelt inimestelt oodatakse. See, et midagi ei ole võimalik vähendada, ei vasta kindlasti tõele. Alati on võimalik midagi teha vähem, aga siis tuleb avalikult rääkida, mis selle järel vähem hakkab sündima.

Kindlasti on ka neid kohti, mille kärpimise korral ei hakka midagi vähem sündima. Võib-olla ongi tegemist ebavajaliku tegevusega. Olulist kokkuhoidu on võimalik saavutada ainult siis, kui on poliitiline valmisolek loobuda ka päriselt mõningatest senistest riigi tegevustest või teenustest.

Poliitikud demagoogitsevad, öeldes, et avaliku sektori kärpimine tähendab õpetajate, päästjate ja politseinike vähendamist, unustades ministeeriumide tasandi. Isegi riigikantselei on paisunud ministeeriumisuuruseks kolossiks. Kas ja mille arvelt te riigikontrolöri büroos viis kuni kümme protsenti kärbite?

Kindlasti ei päästa ministeeriumide kärbe Eesti rahandust, aga pidev kokkuhoid riigiasutustes on hügieeni küsimus, nagu Jürgen Ligi on tabavalt öelnud. Kogu aeg tuleb tegeleda sellega, et ametnikkond ei paisuks ja oleks mõistlikes piirides.

Riigikontrolli jaoks ei ole kokkuhoiuks kampaaniat vaja, tegeleme sellega kogu aeg. Näiteks 2017. aastaga võrreldes on riigikontrolli majanduskulud Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile makstavat üüri arvestamata vähenenud ligi veerandi võrra. Seda olukorras, kus hinnad on tõusnud. Kui kümme aastat tagasi töötas siin majas pisut üle 100 inimese, siis nüüd alla 80.

Teie hoiate kokku, aga samal ajal tehti uude valitsusse lõdva randmega uus ministrikoht juurde.

Jah, olen selles mõttes hoiakuliselt nõus. Kui räägime kokkuhoiust, siis selline käitumine ei ole hea. Aga selliseid poliitilisi valikuid kabineti kokkupanekul tehti.

Vastutusega on Eestis tervikuna kehvasti. Viimase aja silmapaistvalt hirmus näide on Rail Balticu ehitamisel aastast aastasse antud lubadused, mida keegi ei ole täitnud.

Seal on vastutus väga selge, kes on otsustanud ja lubanud.

Ainult et keegi ei vastuta ikka.

Jah, praegu on küsimus selles, et vähemalt 1,8 miljardit eurot on eesmärgi saavutamisest puudu ega ole teada, kust see raha tuleb. Kliimaministeerium ütleb, et tuleb suures osas Euroopast, ent lõplikku selgust veel ei ole.

Terve meie eluaja on seda raudteed lubatud, aga see on kogu aeg edasi nihkunud. Miks Eestis kunagi keegi ei vastuta? Või kui, siis lüüakse risti mõni keskastme ametnik?

Väga-väga ilmekas oli terviseameti külmlao juhtum. Seal jõuti sellise huvitava järelduseni, et tegemist on kollektiivse vastutusega. Riigikontrolli jaoks, nagu tollal sai selgelt ka välja öeldud, ei saa sellist olukorda olla.

Terviseamet oli see, kes vastutas selle eest, et ravimid säiliksid, ja terviseameti juht on see, kes asutust juhib. (Vaktsiinid raisku lasknud terviseametit juhtis toona Narva haigla praegune juht Ülar Lanno – toimetus.) Terviseameti vastutus oli tollal selles küsimuses selge ja on ka praegu ääretult selge. Vastutus on seadustes selgelt määratletud ning ainult haruharva võib tõesti olla nii, et üksikküsimuses ei ole piisavalt selgelt reguleeritud, kes mille eest vastutab.

Teine pool, mis vastutust puudutab, on see, et sageli tegeleme süüdlaste otsimisega. See on oluline, sest süüdlased tuleb leida ja vigadest õppida, aga siis väsime ära ja tundub, et probleem on lahendatud, kui süüdlane on leitud. Tegelikult tuleb teha ka järgmine samm: kuidas olukorda parandada? Aga selleks ajaks oleme juba väsinud.

Mis Rail Balticust edasi saab?

Lätis käib praegu tohutu arutelu, kes on süüdi. Nüüd, kui Eesti ehitab raudteed edasi, aga lätlased ei võtaks midagi ette põhjapoolse suunaga, peaks valitsuse ja ministeeriumi mure olema selles, et lätlased ehitaksid raudteed edasi. Varssavisse sõiduks on meil ju Lätit ja Leedut vaja.

Kardetavasti saab Eesti ükskord ühe väga kalli kilomeetri hinnaga raudtee Iklani, sest Leedul on Poolaga korralik raudteeühendus olemas ja tal ei ole huvi Rail Balticu vastu, Riiast on aga võimalik kõikjale maailma lennata.

Rail Baltic ei ole Eesti jaoks mitte raudtee Tallinnast Iklani, vaid raudtee Tallinnast Varssavini ja kuna sinna vahele jäävad teised riigid, siis muidugi tuleb meie ministritel tihedalt suhelda nende teiste riikide ministrite ja peaministritega.

Endine riigikontrolör president Alar Karis paremal ja nüüdne riigikontrolör Janar Holm riigikogu rõdul Foto: Eero Vabamägi

Aga tuleme vastutuse küsimuse juurde tagasi. Kui ajakirjanduski juhib teravatele teemadele tähelepanu, siis sageli summutatakse need ära ja öeldakse, et pole avalikkuse asi.

Noh, kas ta alati nii on, aga sageli kindlasti juhtub, et teema kaob ära. Kindlasti on ka näiteks ministreid, kes reageerivad väga otsustavalt – olen tähele pannud, et haridusminister jõuab probleemi sisusse ja tegeleb ka personaalia küsimustega.

Kristina Kallas haritud inimesena näribki teemast läbi.

Selles mõttes näiteid on. Aga minu meelest ei tohi avalikus sektoris tekitada ka olukorda, kus inimesed ei julge enam otsuseid langetada. Minu meelest on palju hullemad need otsustajad, kes üldse ei julge otsustada ehk ei tee ka vigu. On oluline, et ei tekiks otsustamise kartust. Ja kui midagi ei lähe nii, nagu planeeritud, siis tuleks ausalt ja avatult rääkida, miks nii läks ja mida saaks teisiti. Ärme tõmbame kardinaid ette!

Taust 

Sündinud 17. augustil 1976 Kuressaares. 

Aastal 1994 lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja aastal 1998 Tartu ülikooli õigusinstituudi cum laude. Aastast 2005 Tartu ülikooli õigusteaduse magister.

Alates 1999. aastast töötas haridusministeeriumis eri ametikohtadel, lõpetas 2017. aastal kantslerina.

Aastatel 2017-2018 sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler. 

Riigikontrolör alates 2018. aasta märtsist. 

Abielus. Peres on poeg ja tütar.