Varjupaik vajab kiiremas korras abi

Viljandi varjupaigas on kohti 108 kassile. Praegu on neid seal 149. Foto: Elmo Riig

Et Viljandi loomade varjupaik on juba puupüsti kasse täis, vajatatakse nendele ruttu hoiukodusid. Ennekõike soovitakse leida hubast peavarju kassipoegadele, kes pole veel inimestega harjunud.

Varjupaikade mittetulundusühingu teatel on Viljandi loomade varjupaigas praegu 149 kassi, kellest 58 on kassipojad. Nagu ütles ühingu kommunikatsiooni ja annetuste kogumise juht Anni Anete Mõisamaa, on siinne olukord sarnane möödunud aasta omaga. "Kui näiteks Tallinnas on olukord aastatega märgatavalt paranenud, siis maapiirkondades on kahjuks soovimatute pesakondadega seis endiselt kehv."

Mõisamaa nentis, et mida rohkem liigub steriliseerimata või kastreerimata kodukasse omapead ringi, seda rohkem tekib tänavatele soovimatuid kassipesakondi. Kassipoegi on tema sõnul leitud huvitavatest kohtadest, sest tänavakassid on osavad peitjad, näiteks maasikapeenarde vahelt, puuõõnsustest, mahajäetud majadest ja majakonstruktsioonide alt ning isegi auto mootoriruumist. "On ka juhtumeid, kus on kahtlus, et inimesed üritavad omaenda kasside poegi leitud poegade pähe varjupaika tuua. Probleem on suur ja ripakile jäetud kassipoegi on Viljandimaal paraku palju."

Viljandi varjupaigas on kassidele ette nähtud 108 kohta. "Praegu tulebki väga loominguliselt läheneda. Näiteks oleme tekitanud kassipoegadele puurikohti juurde, kasutades koertele mõeldud näitusepuure. Ka meie töötajad on kasse oma koju hoida võtnud," märkis Mõisamaa.

Küsimusele, millistele kassidele eelkõige hoiukodu otsitakse, vastas Viljandi varjupaiga veterinaar Mariin Pantelejev, et peamiselt vajavad abi kassipojad, kes pole oma kriitilisel sotsialiseerimisperioodil ehk teisel kuni kaheksandal elunädalal inimesega kokku puutunud ning kellest lemmiklooma kujundamiseks on vaja palju kannatust. "Kahe- kuni kolmekuused kassipojad võivad olla varjupaigas ohustatud ka haigustest, sest paratamatult võivad tänavaloomad sisse tuua viirusi. Seega võib hoiukodu pakkumine sõna otseses mõttes päästa elu."

Pantelejev lisas, et kõige õnnetumas seisus on ilmselt nelja- kuni kuuekuused kassid, sest neid on veelgi raskem sotsialiseerida, kui nad on metsikud. "See on nende kõige olulisem aeg kehaliste oskuste arendamiseks. See tähendab, et nad peaksid saama ringi joosta ja turnida nagu pärdikud, aga varjupaigas peavad nad istuma puuris. Samas on nad veel liiga väiksed, et neid lasta koos täiskasvanud kassidega vabapidamistuppa, kus hetkel kahjuks ka vabu kohti pole. Samuti ei jää nad oma arglikkuse tõttu eriti inimestele silma ja neid ei taheta võtta ei hoiukodusse ega päriseks."

Veel vajaksid hädasti hoiukodu metsikud emased kassid, kes kasvatavad poegi ja kel oleks selle jaoks vaja vaikset turvalist nurgakest. Nagu ütles Pantelejev, saab sellist emakassi, kes lihtsalt oma pisikesi poegi kasvatab, hoiukodus vabalt pidada ka näiteks koera näitusepuuris. Suuremad kassipojad vajavad juba natuke jooksuruumi ja turnimisvõimalust, nemad peaksid sotsialiseerumiseks võimaluse korral kohtuma turvaliselt teiste loomade, eri vanuses inimeste, kodumasinate ja lõhnadega.

Veterniaar selgitas, et metsikute kassipoegade hoiukodus peaks vähemalt esimese kuu jooksul olema päevas üks-kaks tundi aega nendega aktiivselt tegelda. "Näiteks mina istun iga päev oma hoiukodu kassipoegade juures, kes elavad mul saunas ja vannitoas, kaks tundi vannitoa põrandal ja teen mingeid oma toimetusi arvutis, paralleelselt söödan neid käest ja mängin nendega, laulan neile, lasen helisid ja muusikat. Sotsialiseerimine käib läbi kõhu. Esialgu annangi metsikutele poegadele süüa ainult siis, kui ise juures olen. Söögiisu ajab nad ruttu peidust välja ja loob positiivsed seosed."

Hoiukodus võib ka kass ees ootamas olla, aga kindlasti peab too siis olema korralikult vaktsineeritud ning saanud parasiiditõrje. "Võiks olla ka võimalus neid vajadusel eraldi hoida," märkis Pantelejev.

Kõige kiiremas korras vajaksid Viljandis hoiukodu kuus pesakonda – kõik koos emaga –, aga neid, kel hoiukodusse kolimisest palju kasu oleks, on Mõisamaa sõnul veelgi. "Lisaks kassipoegadele on täiskasvanud kasse, kes on meil juba pikalt aega veetnud, kuid ei ole kellelegi silma jäänud ja kes hoiukodus kindlasti veel rohkem avaneksid ja sotsiaalsemaks muutuksid."

Seni ei ole varjupaigale Viljandimaalt tulnud ühtki hoiukodu pakkumist. Sotsiaalmeedias tehtud üleskutse peale on õnnestunud üldse hoiukodu leida kahele pesakonnale. "Eelistame loomulikult hoiukodusid võimalikult lähedalt, sest pisikestele kassidele võib pikk transportimine stressirohkelt mõjuda," ütles Mõisamaa.

Küsimusele, kuidas on olnud tänavusel kassipojahooajal lood kodupakkujatega, vastas Mõisamaa, et sõbralikule ja sotsiaalsele kassipojale ei ole üldiselt raske kodu leida ning praegugi on mõned sellised broneeritud. "Paraku on varjupaika sattunud kassipoegadel tihti selja taga keeruline minevik ning suurem osa neist on saabunud meie hoole alla oma hirmude ja muredega. Seetõttu jäävadki paljud kassipojad varjupaika pidama ja just hoiukodud on hea viis neid sotsialiseerida ja anda neile võimalus leida uus hea kodu."

Need, kes hoiukodu pakkuda ei saa, aga tahaksid varjupaika kriitilises olukorras aidata, võivad teha annetuse. "Poegade ravimiseks ja elule turgutamiseks kulub väga palju ressurssi," põhjendas Mõisamaa. Kassipoegadele saab annetada siit.

Teine võimalus varjupaiga kassipoegi aidata on teha varjupaiga e-poes annetus, millega saab tagada neile kõik eluks vajaliku. "Annetaja saab ise valida, kas soovib toetada päris pisikesi tegelasi või siis natuke suuremaid. Annetus jõuab otse meieni ning annetaja ei pea minema poodi midagi soetama," ütles Mõisamaa. Seda saab teha siin.