Kõnni ja veereta – ka soliidses eas saab jalgpalli mängida

Esimene kõnnijalgpallitreening Viljandi kunstmuruväljakul on seljataga. Treener Rihard Reimaa (paremalt teine) kiitis pundi liikmeid ja nentis, et oli väga meeleolukas trenn. Foto: Elina Kuhi

Eelmise nädala kolmapäeval sai kamp atsakaid naisi Viljandi kunstmuruväljakul kokku, et teha esimene kõnnijalgpallitreening. Idee väljakäija oli pöördunud jalgpalliklubi poole sooviga leida ka eakapoolsele seltskonnale füüsilist ja lõbusat tegevust ning siis oli selgunud, et polegi vaja jalgratast leiutama hakata: kõnnijalgpall on juba välja mõeldud ja kinnitab Eesti üha julgemalt kanda. 

"See juhtus poolenisti kogemata," ütles Viljandi kunstmurustaadionile kamba kokku ajanud Lea Lükk naerdes ning tunnistas, et tema enda varasemad kokkupuuted jalgpalliga olid tähendanud kaasaelamist. "Olen küll suurte jalgpalliturniiride fänn. Kui toimuvad Euroopa meistrivõistlused või maailmameistrivõistlused – neid meeldib mulle väga vaadata. Ma ise pole kunagi spordiinimene olnud. Lastena mängisime rahvastepalli õues – see on kogu minu kogemus."

Aga sellest pole midagi, sest kõnnijalgpalli puhul on kõige suurem roll seltskondlikul kokkusaamisel ja sellel, et saab end ühtlasi liigutada. "Hoolimata tervisepoolest või vanusest – meie piir on ju 60 pluss. Kõnnijalgpallis ei pea edu mõõtma, see pole see. Nüüd selguski, et osavõtt ise on meeliülendav," rääkis Lükk.