Idapiiril kümme aastat hiljem

Kõrge tara värav sulgub ja järsku olen Kagu-Eesti piirisopis täiesti üksi. Lõiketraadiga palistatud aiast üle ei roni, teisel pool jõge on aga Venemaa. Ehk olen ainuke tsiviilkodanik, kes on säherdusse olukorda sattunud.

Õnneks on kõik kontrolli all ja seadust ma ei riku. Kahe ja poole meetrise tara, ametlikus kõnepruugis viivitusaia taga jälgib ümbrust mundris piirivalvur, Piusa kordoni teabeseire grupijuht Priit Sõna. Mina lihtsalt jäädvustan tara sulgumist ühelt ja fotograaf teiselt poolt. Kohe avaneb värav uuesti ja pääsen välja.

Kümme aastat tagasi oli kõik teisiti. Ei mingit piiritara. Piiriposte küll leidus, aga nende vahelt võis kergesti ühest riigist teise eksida, kui just vesi ei takistanud. Toona kasvas piiril mets ja lainetas võsa. Siin-seal võis silmata isesuguseid info- ja keelutahvleid või hoopiski kollaseid lindikesi, aga näiteks korilushoos seeneline või marjuline ei pruukinud neid märgata.