Idapiiril kümme aastat hiljem

Piusa kordoni teabeseire grupijuht Priit Sõna seisatab piiri ääres, mis viib üle Kriiva rabajärve. Venemaa algab tema selja taga teiselt poolt aeda mõne meetri kauguselt. Üle vee kulgeb piiritara erandlikult, kuid kuival maal rajab Eesti seda aina juurde. Foto: Marko Saarm

Kõrge tara värav sulgub ja järsku olen Kagu-Eesti piirisopis täiesti üksi. Lõiketraadiga palistatud aiast üle ei roni, teisel pool jõge on aga Venemaa. Ehk olen ainuke tsiviilkodanik, kes on säherdusse olukorda sattunud.

Õnneks on kõik kontrolli all ja seadust ma ei riku. Kahe ja poole meetrise tara, ametlikus kõnepruugis viivitusaia taga jälgib ümbrust mundris piirivalvur, Piusa kordoni teabeseire grupijuht Priit Sõna. Mina lihtsalt jäädvustan tara sulgumist ühelt ja fotograaf teiselt poolt. Kohe avaneb värav uuesti ja pääsen välja.

Kümme aastat tagasi oli kõik teisiti. Ei mingit piiritara. Piiriposte küll leidus, aga nende vahelt võis kergesti ühest riigist teise eksida, kui just vesi ei takistanud. Toona kasvas piiril mets ja lainetas võsa. Siin-seal võis silmata isesuguseid info- ja keelutahvleid või hoopiski kollaseid lindikesi, aga näiteks korilushoos seeneline või marjuline ei pruukinud neid märgata.

Isegi viis aastat tagasi polnud kogemata kombel ühest riigist teise sattumine midagi erilist. Tõsi, Eesti riik oli idapiiri puhastamisega juba algust teinud, kuid see on ju suur töö, mis korralikult tehes nõuab aega. Rahast rääkimata.

Eesti riik on juba mitu aastat idapiiri võsast puhastanud ja tara läheb üha pikemaks. Pildil on sama koht sel suvel (ülal) ja viis aastat tagasi (all). Foto: Marko Saarm

«Piusa kordoni vastutusalas on viivitusaed välja ehitatud 90 protsendi ulatuses, vaid mõne veekogu äärde pole seda rajatud,» lausub Sõna. «Nüüd pole enam keegi siin kogemata üle piiri läinud. Piirirežiimi rikkujaid siiski on, need on peamiselt uudishimulikud inimesed, eriti suvised turistid, kes tahavad end piiri lähedal pildistada.»

Sõna sõnul saab piiririkkujat karistada kuni 800 euroga, aga olenevalt olukorrast võib pääseda ka suulise hoiatusega. Pildid tuleb kaamerast või telefonist ära kustutada.

Kaitsepolitseiniku rööv

2014. aasta 5. septembril juhtus piiriposti number 121 juures midagi, mis käivitas sündmuste ahela. Venelased tulid üle piiri Eestisse ja viisid Eesti kaitsepolitseiniku Venemaale. Venemaa muidugi väitis, et eestlane tuli ise üle piiri ning võeti seal kinni. Igatahes selgus siis ühtäkki, et meie idapiir on niivõrd võssa kasvanud, et selle kulgemisest on kohati võimatu aru saada. Eesti riik hakkas otsima raha, et piir korda teha.

Mina käisin koos piltnikuga Kagu-Eestis idapiiril oma silmaga asja üle vaatamas kaks nädalat pärast kaitsepolitseiniku röövi. Teisel korral läksime viis aastat hiljem, 2019. aasta suvel. Muudatused piiri ääres aga jätkusid ja kui nüüd uuesti läksime, oli esimesest korrast möödas kümme ja teisest viis aastat.

Ajakirjanik Aivar Aotäht on Eesti idapiiri esimese posti juures ning temast vasakul on Eesti-Läti ühine piiripost. Lehemehe selja taga teisel pool võrkaeda ojas saavad nurkapidi kokku Eesti, Läti ja Venemaa. Foto: Marko Saarm

Iga kord oleme alustanud ülevaatust Parmu küla lõunatipust, omapärasest sopist, kus saavad kokku Eesti, Venemaa ja Läti piir.

Kümme aastat tagasi viis sinna sügiseselt porine, kohati sügavates roobastes muhklik ja lohklik tee – iga auto poleks läbi pääsenudki. Lõpuks lookles piirini jalgrada. Keegi piirikolmnurka minna ei keelanud ja nõnda läksimegi, kuni vastu tuli piiriäärne Pedetsi, läti keeles Pededze jõgi, olemuselt tolles kohas pigem küll oja.

Lahkusin Eestist ja astusin, kummikud jalas, Lätis jõkke, olles kodumaast kümmekonna meetri kaugusel. Ronisin huvi pärast teisest kaldast üles ning kiikasin kaugemale lõunanaabrite poole. Edasi polnud mõtet minna, sest sealgi vaatas vastu tihnik.

Kolme piiri täpset kokkusaamispunkti oskasime üksnes oletada. Juhindusime Eesti-Läti ühisest piiripostist, varda otsas hoiatustahvlist «Seis. Eesti piir» ning üle jõe paistvast paarist tähisest. Arvan, et Eesti-poolsel kaldal läksime kolmikpunktile viie kuni kümne meetri lähedusele. Jõudsime seal omapäi toimetada umbes 45 minutit, kui saabusid Eesti piirivalvurid. Nad kontrollisid meie dokumente ja lahkusid.

Viie aasta taguse käigu ajal tulid mundrimehed meid seal kontrollima viis või kümme minutit varem. Siis püüdsid nad tuvastada, kas me võisime piiriseadust rikkuda, ning jõudsid järeldusele, et vist ikka ei rikkunud. Piirikolmnurk oli viie aasta eest võtnud uue ilme ning tähelepanu köitsid uued piiritähised. Lisaks olid eesti, inglise ja vene keeles tahvlid väljavõttega riigipiiriseadusest. Kolmikpunkti vahele oli tõmmatud traataed ja paigaldatud idapiiri esimene post, mille ümbrus oli palistatud kõnniteekividega.

Kui 2014. aastal olime samas kohas edasi-tagasi tammunud, siis 2019. aastal pidime hoiduma postist mitu meetrit sisemaa poole. Niidetud oli heina, maha võetud võsa ja metsa. Kolme riigi ristumispunkt oli saanud nii avar, kena ja tasane, justkui oleks see peatselt tuleva simmani eel korrastatud külaplats või golfiväljak. Piirijões käisin Läti poolel siiski uuesti ära, sinna pääses vabalt.

Nüüdseks on kolmikpunkt läbinud veel põhjalikuma uuenduskuuri. Ümbrus on veel lagedam, ja nagu öeldud, lookleb piiri lähedal kõrge tara. Selle kõrval kulgeb korralik kruusatee.

Suvalisel uudistajal kolmikpunkti enam asja ei ole. Juba mitusada meetrit enne seda on ees tõkkepuu kolmes keeles kirjaga «Eesti riigipiir». Kes söandab mööda lipsata, see jõuab mõne aja pärast tarani, millel lõiketraat keerdudena peal. Samas on püsti pandud sidemast, kuhu politsei- ja piirivalveamet paigaldab varsti oma eriside tarvis seadmed. Piiririba sees aia ääres ootavad uued postid kaameraid.

Ei pääse riigipiiride kolmikpunkti ka siis, kui on plaan tulla Eestisse Läti kaudu, sest kõnealuses piirisopis tõkestab teed tara ka Eesti ja Läti vahel. Seda muidugi mitte baltlaste omavahelise suhtluse takistamiseks, vaid ikka selleks, et sealt poolt keegi Eesti ja Venemaa piirialale ei eksiks.

See on Kagu-Eesti ja ühtlasi Parmu küla lõunapoolseim sopp. Paremal jookseb Eesti ja Läti piir, mis saab puude juures kulgevas ojas kokku Venemaa piiriga. Läti jääb ka piltniku selja taha. Piirisoppi turvab vasakul asuv Eesti piiritara. Foto: Marko Saarm

Meie, ajakirjanikud, tuleme Eesti poolelt ning oleme kokkuleppel politsei- ja piirivalvega teel olevatest tõketest edasi pääsenud. Tänu lahkele piirivalvurile tohime sedapuhku minna piiriposti number 1 kõrvale, seda lausa patsutada. Osa viie aasta tagusest infokraamist on kadunud, sest kõrge piiritara on ju ümber. Lätti piirijõkke ma sedapuhku ei saa – ei hakka selleks piirivalvuri käest läbipääsuluba lunima.

Jupike traataeda kolmikpunktis on alles. Sedapuhku võin piirivalvuri nõusolekul minna aia Venemaa-poolse nurgani. Sealt jääb jões asuv kolmikpunkt kõigest mõne meetri kaugusele. Ideaalis võiks kolme riigi ühispunkti keset oja moodi jõge tähistada erilise postiga. Tõsi, seda näeksid praegu ainult Eesti, Läti ja Venemaa piirivalvurid. Turismimagnetina see kahtlemata toimiks, aga turiste enam ligi ei lubata.

Võrreldes viie aasta taguse ajaga on esimese piiriposti ümber laotud kivisillutis tasapisi rohtu kasvamas. Traataed on osaliselt lääpas – kas on oma jälje jätnud ilm või siis loomad, kui need seal veel vabalt liikuda said. Piiriposti juurde viiv kruusateelõik on samuti rohtumas.

Piirile ei tohi tikkuda

Viimase viie aasta jooksul on muutunud piiriseadus, mis ütleb, kui lähedale Eesti ja Venemaa piirile võib minna. Teisalt konkreetset kaugust seadus ei sätesta. Ei tohi minna piiri­ribale, kuid selle laius varieerub mitmekordselt.

Kümme aastat tagasi sain politseilt juhtnöörid, et piiri­riba on tavaliselt kümne meetri laiune ala, mis kulgeb piki Venemaa piiri. Piir asub Venemaa piiripostist umbes kaks ja pool meetrit Eesti suunas. Seega ei rikutud toona riigipiiri seadust, kui hoiduti Venemaa piiripostist vähemasti 13 meetrit Eesti poole. Olenevat maastikust võis minna isegi lähemale.

Viis aastat tagasi kehtis sama reegel, aga politsei täpsustas, et sõltuvalt maastikust võib piiriala olla ka kümnest meetrist laiem. Tänaseks on riik seadust karmistanud. Endiselt on piiririba mõnes kohas laiem, mõnes kitsam, aga nagu ütleb Piusa kordoni teabeseire grupijuht Priit Sõna, on nüüd piiririba keskmine laius 40 meetrit. Ja nagu öeldud: kes sellele satub, võib heal juhul pääseda hoiatusega, aga trahv on kuni 800 eurot.

2024. AASTA GALERII:

Mõistlik on pahandusi vältida, seega peab olema idapiiri lähedal võimalikult tähelepanelik. Kui ette satub ükskõik milline tahvel, mis teatab Eesti riigipiirist, on mõttekas edasi mitte minna – olenemata sellest, kas tahvlil on selgesõnaline keeld või mitte. Üldjuhul on sellised tahvlid kollasel või oranžil taustal, et need paremini silma hakkaksid.

Omaette lugu on piirist isegi kilomeetrite kaugusel olevad valge kirjaga sinised infotahvlid «Piirivöönd». See on sisuliselt eelhoiatus, et piir pole enam kaugel, aga võib veel edasi minna. Uhket viivitusaeda katsuda ei tohi, sest see jääb juba piiriribale.

Samal ajal, kui Eesti teeb oma poolel piiriäärset ala korda, näib Venemaal olevat kõik suuresti looduse hallata, ehkki silma hakkab ka niidetud kohti. Sõna nendib, et võib-olla veidi eemal võsa ja puude taga on ka Venemaa midagi muutnud, kuid meie siit üle piiri ei näe.

«Igatahes on Venemaa hakanud oma piiri aina aktiivsemalt valvama, see muutus toimus pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse,» märgib Sõna. «Kui Eesti ja Vene piirivalvurid üksteist märkavad, siis enam ei tervitata nagu varemalt. Mõni staažikam Vene piirivalvur noogutab vanast harjumusest, misjärel Eesti piirivalvurid vastavad viisakalt samaga.»

Kümne aasta eest oli selline patrullrada Eesti ja Venemaa piiri juures üsna tavaline. Piir ise võis kohati olla vaid mõne meetri kaugusel padrikus. Foto: Marko Saarm

Ühtki hingelist üle piiri Venemaa poolel meie sedapuhku ei näe. Tavalise kodaniku pilk ei püüa kinni ka valvekaameraid, mida seal arvatavasti siiski leidub. Lihtsalt üks riik lõpeb ja teine algab, kõrge aed on vahel. Muidu on kõik vaikne ning rahulik.

Mulle isiklikult tundub, et kolme riigi piiri lähedal on aastate jooksul tugevamaks läinud Venemaa sidefirma mobiililevi. Kümme aastat tagasi võttis telefon esmalt omaks Läti võrgu, viis aastat tagasi läks telefon pärast vinduvat Eesti levi lõpuks Vene võrku. Mobiilside­huvilisena võtsin nüüd kaasa kolm telefoni, mis näivad enim eelistavat just Vene võrku, ehkki käivad vaheldumisi ka Läti ja kodumaises Eesti võrgus. Kui viis ja kümme aastat tagasi lasi telefon kolmikpunktist lahkudes õige varsti Vene võrgust lahti, siis nüüd hoiab sellest kinni ka pool tosinat kilomeetrit eemal.

Piiripost 121

Kümme aastat tagasi ekslesime Kagu-Eesti serval ühes metsatukas, mis viis aastat tagasi oli vähemalt osaliselt maha võetud. Nüüd me seda kohta otsima ei hakka, sest piirivalvur viib meid Kriiva rabajärve äärde. See on looduskaunis koht, kus üle järve kulgeb paari meetri laiune betoonist jalgtee. Seal on tara kinnitatud jalgtee külge ja kogu kupatus seatud pontoonidele, mis küll mõnusasti õõtsuvad, aga paigast ei nihku.

Loomulikult ei saa me jätta ka 2024. aastal käimata Kiislova külas piiriposti number 121 juures. Sealsamas, kus kümme aastat tagasi Eesti kaitsepolitseinik rööviti.

Eesti ja Venemaa piiripost number 121 on teisel pool piiritara, aga piirivalve pääseb vajadusel läbi värava lähemale. Siin võtsid Vene asjamehed kümme aastat tagasi kinni Eesti kaitsepolitseiniku. Paremal üleval sama koht 2019. ja paremal all 2014. aastal, pildil ajakirjanik Aivar Aotäht. Foto: Marko Saarm

2014. aastal oli see metsaäärne padrik kohati mõne lagedama alaga. Eesti poolt pääses autoga mööda kipakat teed lausa kiviviske kaugusele piirist. Täpsemal vaatlemisel märkasime toona Venemaa piiriposti ja selle ees Eesti kollast piiritähist. Tol korral polnud me seal siiski ainukesed: teises riigis toimetasid piiri ääres mundris mehed. Kõigepealt oli neid pigem kuulda, sest Venemaa piirilt algas tihedam mets.

Hõikasin vene keeles üle riigipiiri tere. Venemaa ametnik tervitas kümmekond meetrit eemal viisakalt vastu. Märkasime nelja-viit meest, aga tundus, et neid oli rohkemgi. Pärast tervitamist tutvustasin, et oleme Eesti ajakirjanikud, ja küsisin, kas võime nendega rääkida. Sellele vastust ei järgnenud, aga kuulsin, kuidas üks neist tähendas: «Pildistavad.» Ju silmas ta Sakala fotograafi, kelle toru oli idanaabri poole pööratud.

Tegin korra siiski veel piiriülest juttu ja pärisin kahe nädala tagusele intsidendile vihjates, kas see siis ongi seesama koht. Sain lühikese jaatava vastuse. Rohkem ei tihanud ma venelasi eksitada – nad ei paistnud sellisest vestlusest kuigi huvitatud olevat.

Veetsime tol korral kriisikolde juures paarkümmend minutit. Uurisime ümbrust ning vaatasime, kuidas venelased oma poolel sündmuskohta mõõdavad ja märkmeid teevad. Eestisse kostis nende juttu summutatult. Sekka kõlas mõni fraas arusaadavalt: «Veel on midagi», «Et näha oleks», «Stopp!», «Korras, normaalne. Mine nüüd ära», «Sõidame ära».

2019. AASTA GALERII:

Viis aastat tagasi ei märganud me Venemaa poolel kedagi. Aga olime jõudnud piiriposti number 121 juures olla kõigest mõne minuti, kui saabus Eesti piirivalve kolmeliikmeline tõsine meeskond, kes meid piirirežiimi rikkumises kahtlustas.

Kokku kolm piirivalvurit pärisid meilt aru ning fotograaf pidi kaamerast ette näitama, milliseid pilte ta piiri ääres teinud oli. Olukord näis tõsine. Veel ­uuris piirivalvur oma nutitelefoni saabunud piirikaamera fotot, millest paistvat, et olime läinud lubatust kaugemale. Meile polnud ta nõus seda fotot näitama. Mõnda aega pilte vaadatud, jõuti siiski järeldusele, et kõik on hästi. Ka jäljed, mille rohu sisse olime jätnud, ei ulatunud üle tavakodanike keelujoone. Piirivalve lubas, et võime piiri ääres edasi olla.

Koht ise ehk piir oli toona, viis aastat pärast kaitsepolitseiniku röövi selgemini arusaadav. Piiriala oli avaram, aga et oli peaaegu kesksuvi, vohas taimestik mõnuga. Uudistasime natuke veel ja ma korjasin piirilt kaasa põdrakanepit.

Nüüd siis oleme jälle samas kohas. Ümbrus on sedavõrd muutunud, et me ei tunne seda Eesti poolelt äragi. Esiteks avarus, lai piirikoridor. Lõiketraadiga piiritara ulatub mööda piiri vasakule ja paremale nii kaugele, et selle pikkust ei suuda hinnata. Aia ääres kruusateed mööda võivad liikuda ainult piirivalvurid, aga erandlikult sel korral saame seal sõita ka meie oma autoga. Muidugi, esmalt pidi piirivalvur ­eemalt läbipääsu avama.

Kohas, kus kümme aastat tagasi kaitsepolitseinik rööviti, tunneme läbi aia ära Vene piiriposti number 121. Nüüd seisab seal lisaks sama numbriga Eesti piiripost. Venemaa poolel on mets ja võsa. Eesti pool on sellega võrreldes suisa puhas plats. Küll aga on eestlastel sealsamas läbipaistmatu aiaga piiratud väike ala, mille sees on riigipiiri seiretehnikaga valvamiseks vajalik taristu.

Eestist Venemaale eksida pole enam nii lihtne kui kümme või isegi veel viis aastat tagasi. Foto: Marko Saarm

Piiritaras on teatud vahemaa järel suuremad ja väiksemad lukustatud väravad ning üks neist asub just nende piiripostide juures. Värava kaudu saab minna teisele poole aeda, et hooldada Eesti kõige äärmist, mõne meetri laiust riba. Eesti poolt vaadates on piirile kõige ligemal, sellest umbes kümne sentimeetri kaugusel väikesed kollased postid, justkui tokid. Need on hooldustööde puhul orientiiriks.

Piiriposti number 121 juures lähevad meie ja piirivalvuri teed lahku. Ütleme, et kui viie aasta pärast veel Sakalas töötame, tuleme uuesti vaatama, mis on piiri ääres muutunud. Priit Sõna on asjaga päri. «Loodetavasti on ka siis kõik hästi ja piir oma koha peal,» lisab ta.

Teised kohad

Kui kahel eelmisel korral uitasime veel mõnes piiriäärses paigas, siis sinna me praegu enam ei pääseks. Tara on ees – ikka ilmatu lai, kõrge ka!

Meenub, kuidas kümme aastat tagasi kõndisime üle pea ulatuvate põdrakanepitaimede vahel, kui järsku nägime Venemaa piiriposti meist ehk vaid nelja-viie meetri kaugusel. Nüüd poleks selline jalutuskäik tsiviilkodanikul idapiiri ääres võimalik.

Viis aastat tagasi soovitas Saatse kordoni piirivalve meil ära käia kunagise Hõbeoja piiripunkti ümbruses, sest seal oli juba siis näha, kuidas Eesti pool on oma piiri korralikult hooldanud. Vanasti viis sealt läbi Värska ja Petseri maantee, millest on Eesti poolel alles jäänud tee moodi rada, aga selle otsas keelab silt edasi minna. Tol korral tuli meiega kaasa kaks piirivalvurit ühes koeraga. Koos jalutasime mäenõlvale, kus varem olid olnud mets ja võsa, aga kust juba siis avanes ilus avar vaade. Enne piiri kulges Eesti poolel lai liivariba. Venemaa kohal jäi meelde ähvardavalt tume taevas.

Tegelikult oleksime toona võinud sinna jõuda ka eemalt, astudes läbi hõreda metsatuka, kus me ühtki keelumärki ei silmanud. Oma retke lõpus otsustasime siiski mitte enam omapäi ekselda.

2014. AASTA GALERII:

Sedapuhku, 2024. aasta palaval suvepäeval pole Saatse kordoni ametnikel aega ajakirjanikega jännata. Otsustame minna omapäi, et näha, kui kaugele jõuame, enne kui mõni keelav silt vastu tuleb. Nüüd astungi läbi tollesama hõreda metsatuka, kus ma ühtki keelavat silti ei näe. Jõuan tuttavale mäenõlvale, alt orust paistab Venemaa mets. Nõlv on veidi rohelisem kui viis aastat tagasi.

Kus siis aga keelusildid on? Astun veel edasi. Olen avaral nõlval liikunud ehk alla kümne meetri, kui vasakule ja paremale vaadates märkan ­eemal piiriliku ilmega poste. Need jäävad juba minu selja taha, aga enne ma neid lihtsalt ei näinud.

Nii maa-ameti kaardi kui Google’i kaardi andmeil lookleb riigipiir sadakonna meetri kaugusel. Igaks juhuks ma edasi ei lähe, vaid pööran tuldud teed tagasi. Ilm on palav, parmud otsivad süüa. Tõenäoliselt oleme jäänud piirivalve kaamerate vaatevälja, aga seekord ei vaevu keegi meid kontrollima. Keerame autol otsa ringi.

Ajakirjanik Aivar Aotäht vaatab piki Eesti piiri kunagise Hõbeoja piiripunkti kandis. Venemaa jääb tema vasakule küljele, kus asub mets. Foto: Marko Saarm

Nagu viis ja kümme aastat tagasi, nõnda ka nüüd sõidame lõpetuseks Saatse kordoni mail mööda täiesti avalikku maanteed, kus Vene riik lõikab kahel korral Eesti tee sisse. Kümme aastat tagasi kuulus see paik Põlvamaale, pärast viimast haldusreformi Võrumaale. Saatse saapa sees kulgeb Venemaa 947 ja Lutepää ninas kuni 27 meetri pikkuselt. Läbi pääseb ilma viisata, aga tohib ainult sõita, kas või jalgrattaga. Jalgsiminek mööda Venemaad on seal keelatud.

Eesti riik andis hiljuti teada, et kavatseb ümber saapa ja nina ehitada maantee Eesti pinnale – puhuks, kui Venemaal peaks tekkima tahtmine kaks teelõiku oma territooriumil sulgeda. Nii et ehk lähitulevikus sealt üle Venemaa alade sõita enam ei saagi.

Kümme ja viis aasta tagasi kruusane olnud tee on saanud vahepeal kõvakatte. Varem jõudsime sinna Värska poolt ja sõitsime ühest riigist teise mitu korda edasi-tagasi. Nüüd tuleme teisest suunast ja piirdume ühe korraga. Arutlen, et muidu järsku venelased märkavad meie tiirutamist ja pildistamist ning otsustavad nende jaoks kahtlased tegelased kinni pidada. Tont siis teaks, millal vabadusse pääseks.

Keelusilte ja tõkkeid on Eesti ja Venemaa piiri lähedal omajagu. Foto: Marko Saarm

Kui palju korralik piir maksab?

Merle Tikk,

politsei- ja piirivalveameti idapiiri väljaehitamise projektijuht

2015. aasta veebruaris otsustas valitsus ehitada täielikult välja Eesti Vabariigi idapiiri ning varustada selle tehnilise valvesüsteemiga. Esialgne hinnang idapiiri väljaehitamise maksumuse kohta oli 79,5 miljonit eurot. 2017. aasta lõpus valmis ehitustööde projekt ning selgus, et kavandatud kujul on ehitustööde prognoositav hind suurusjärgus 188 miljonit eurot.

2019. aasta augustis otsustas valitsus ehitada idapiiril välja ainult maismaapiiri taristu, mille pikkus on 135,6 kilomeetrit. Vajaliku taristuna käsitleti piirile viivaid juurdepääsuteid, viivitusaeda ja patrullteed. Samuti otsustati tagada valmisolek valvetehnika paigaldamiseks. Tehnilise seire paigaldamisel otsustati kasutada Euroopa Liidu piirihalduse ja viisade raha.

Esimene leping maismaapiiri taristu ehitamiseks sõlmiti 2020. aasta esimeses pooles ning see hõlmab piiri 23,5 kilomeetri pikkuselt. Tegemist on idapiiri kõige lõunapoolsema otsaga, mis algab Eesti, Läti ja Venemaa piiri ühinemise kohast ning kulgeb kuni Vaniku järveni. Ehitustööde käigus rajati kogu lõigu ulatuses piiriribale juurdepääsuteed, patrulltee ja viivitusaed ning loodi valmidus seiretehnika paigaldamiseks. Piiritaristu sai valmis 2022. aasta augustis ja läks maksma 15,8 miljonit eurot. Praegu käivad sel piirilõigul valveseadmete paigaldustööd. Need on püsinud graafikus ning kogu lõik saab valveseadmetega varustatud tänavu oktoobriks. Tööd lähevad maksma kaks miljonit eurot.

2021. aasta mais sõlmiti teine ehitusleping 39,5 kilomeetri pikkuse lõigu piiritaristu rajamiseks maismaapiiril, mis algab Vaniku järve juurest ja lõpeb Piusa jõe ääres. Kui algul oli kavandatud ehitusajaks 3,5 aastat, siis tegelikult anti töö politsei- ja piirivalvele üle aasta varem ehk 2023. aasta detsembris. Töö hind oli 18,4 miljonit eurot.

Selle lõigu tarvis on praegu käimas valvetehnika soetamise ja paigaldamise hange, lepingu sõlmimine on planeeritud käesoleva aasta teise poole algusesse. Valvetehnika peab praeguse ajakava kohaselt olema paigaldatud 2025. aasta sügiseks. Selle maksumus on umbes 4,2 miljonit eurot.

Ehitustööd on praegu käimas kahes maismaapiiri lõigus, millest ühe pikkus on 39,5 ja teise pikkus 26,1 kilomeetrit. Vastavalt lepingutele ja kavandatule peaksid mõlema lõigu ehitustööd lõplikult valmis saama 2026. aasta esimeses pooles. Seejärel paigaldatakse valminud piirilõikudesse seireseadmed.

Valitsuse otsuste kohaselt läheb kogu idapiiri väljaehitamine ja hooldamine 2029. aastani maksma 157,6 miljonit eurot, millest 26,3 miljonit eurot on välisraha.

Kaader Venemaalt. See pilt on tehtud Lutepää ninas, kui auto sõitis parasjagu Venemaa territooriumil. Vene piiriposti vastas on näha Eesti piiripost ja tagaplaanil Eesti. Foto: Marko Saarm