Hääle kaotanud Peeter Volkonski asemel astus püünele lavastaja Peep Maasik ise

Haigestunud näitleja Peeter Volkonski asemel on lavastuse "Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest," läinud laupäeval ja pühapäeval toimunud  etendusel Saamuel Pliuhkami rollis üles astunud lavastaja Peep Maasik. Foto: Karmen Meos

Teatri Temufi Tarvastu mõisa tallihoovis mängitava suvelavastuse "Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest" eelmise nädala laupäeval ja pühapäeval toimunud etendusel on kandvas rollis Peeter Volkonski haigestumise ja häälekaotuse tõttu tema asemel publiku ette astunud lavastaja Peep Maasik.

Nagu Maasik Sakalale ütles, on nad pikkuse poolest Volkonskiga võrreldavad, umbes 190-sentimeetrised, aga vanuse poolest jääb tema veidi alla: temal on aastaid kogunenud 33, Volkonskil 69. "Mulle läksid kenasti isegi Volkonski esinemisriided selga," märkis ta.

Maasik rõhutas, et Saamuel Pliuhkamit mängides ei üritanudki ta jäljendada Volkonskit. "Vana meest ma mängida ei püüdnud, panin ikka oma nooruse energia pealt. Need naljad, mis töötavad Peeter Volkonskiga, võiks minu puhul näida imelikud, nii et katsusin käigu pealt oma lahendused välja mõelda. Peeter on muidugi täielik legend Eesti teatrimaastikul, mul on õnn olnud tema käest õppida ja püüan veelgi õppida."

Üheksa etendust olid Tarvastu mõisa tallihoovis olnud Volkonskiga, kahes viimases on üles astunud Maasik. "Peale Peetri haigestumist leidsime temaga arutledes, et parim oleks, kui ma tema osa ise ära teeksin, sest lavastajana olen tükiga kõige paremini kursis. Kahe etenduse peale tulnuks piletid tagasi müüa 700 inimesele. Nad on oma õhtu vabaks teinud, paljud hotellitoagi broneerinud või võtnud lapsehoidja ... Ma ei soovinud nende õhtut ära rikkuda," kõneles ta. "Trupp oli minu kui asendajaga päri, tegime kaks tundi kiiret taastusproovi ja sain oma lavaristsed kätte. Viimati olin laval eelmisel suvel, aga suurema rolli tegin neli-viis aastat tagasi oma räpimuusikalis "Oliver Twist" Endla teatris." 

Volkonskit asendama asudes oli Maasikul oma sõnutsi päris suur võbin sees olnud, aga õnneks olid vaatajad tundunud rahule jäävat. Teise etenduse puhul järgmisel päeval oli Maasik suutnud juba mängimist nautida ja esimene tagasiside publikult oli olnud hea.

Maasik nentis, et suveetendused Tarvastu mõisas on läinud suurepäraselt ja publik on lavastuse hästi vastu võtnud: kõik senised etendused on olnud välja müüdud ja välja müüdud on ka üks etendus viimasest neljast. Etendused on vabas õhus, mis ongi Maasiku sõnutsi suvelavastuse suurim võlu. "Kui on vihm, siis on vihm, kui on päike, siis päike – muidu võiks etendusi sama hästi teatrisaalis anda. Lavastuse tehnikat me muidugi vihma ja märja eest kaitseme."

Nalja saab Saamuel Pliuhkamiga palju, sest tema ja Julius Jõuram vaidlevad aina selle üle, kumb neist on parem, ning kohati läheb vaidlus nii üle võlli, et muutub lausa absurdseks. Lavastuse dramaturg Urmas Lennuk ütles maikuus ERR-ile, et see on lugu sellest, kuidas ühed inimesed elavad, unistavad ja armastavad, kuigi nende saatust määravad hoopis teised inimesed, kes teavad enda arvates paremini, kuidas need esimesed inimesed elama, unistama ja armastama peaksid.

Neli viimast etendust on 18., 30. ja 31. augustil ning 1. septembril.