TRIIN LOIDE ⟩ Kehv majandaja või lihtsalt kehvik?

Triin Loide, Sakala arvamustoimetaja Foto: Elmo Riig/Sakala

Otsisin hiljuti sõbraga Viljandis aega veetes, kuhu sööma minna. Rahaga on nagu ta on, aga jonnakalt olen ikka veel 2019. aastast või isegi vanemast ajast sisse jäänud harjumustest kinni hoidnud. Reede õhtul võib ennast natuke lõdvemaks lasta, eks ole. Lähed sõpradega välja, tood vanaemale kooki ega osta õhtusöögimaterjali mitte selle järgi, mis parajasti alla on hinnatud, vaid selle järgi, mille järele on parajasti isu.

Ühe võrdlemisi uue toidukoha välistasin kohe, sest mul ei ole võimalik sisuliselt terve nädala toidueelarvet kulutada ühe eelroa, põhiroa ja paari joogi peale. Lihtsalt ei ole, sest mu õlul on kohustus maksta arved ning "iseendale palka" ehk siis lükkida igast palgast natuke tuleviku tarbeks kõrvale. Seegi on harjumus, millest olen keeldunud loobumast, sest mu ajud on viimaste aastate jooksul vaat et kompostiks muudetud jutust, et "Keegi sulle pensioni maksma ei hakka ning kui sa eakana kuskil kraavis nälga sured, siis oled selles ise süüdi".

Läksime kuskile mujale, aga minemata ei jätnud. Seegi haakub viimase aja majanduse ülevaadetega, et kuigi tarbimine on kahanenud, hoiavad inimesed mingitest harjumustest jonnakalt kinni. Pean küll tunnistama, et raha kulutamise enesele õigustamine läheb Eestis järjest keerulisemaks, eriti kui paljudes välisriikides puhata on kui mitte odavam, siis sama kallis. Ja ehkki Eesti on ilus – kui juba ennast enam-vähem nulli maksta, siis miks mitte teha seda Itaalias, kus toit on odavam kui siin. Või Saksamaa rikkaliku ajalooga tutvudes ning Autobahn‘il gaasi põhja lükates. Ka elamus, mida Eestis pole võimalik saada, eks ole, ja raha liigubki Eestist välja.