FARIŠTAMO ELLER ⟩ Ekspluateerime loodust, silmad pärani kinni, kõrvus üksnes rahatähtede krabin

13.06.2023. Rohense küla, Läänemaa. Uuetoa raielank. Metsaraie, lageraie, lank, palgid. Foto Eero Vabamägi, Postimees Foto: Eero Vabamägi

Imestan ikka ja jälle, et ühiskonnas on nii suur hulk inimesi, kes pahandavad nende peale, kes räägivad vajadusest looduskooslusi säästa ja loomi kaitsta või kes seisavad ökosüsteemide eest. Olen kogenud lausa loodus- ja loomakaitsjate vastu suunatud viha. Millest see küll tuleb?

Need lapsed, kes päästavad linnukest, aitavad siili või korjavad teole võilillelehte, on ju ühiskonna silmis armsad. Mis aga ühiskonnaga tervikuna on juhtunud, et elamine on võrdsustatud hävitamise loomulikkusega? Ühelt poolt on kuulda: "Kõike ei pea ju ometi kaitse alla võtma! Appi, kui palju piiranguid!" Teisalt kui mõni loodusväärtus saabki kuskil hävitatud, heidetakse looduskaitsjatele pahuralt ette: "Aga kus teie olite? Miks te midagi ei teinud?!"

Ühesõnaga saame vastu nina kõige eest, mida teeme või ei tee. On aga vaja mõista, et mida enam on loodust lihtsalt niisama kõikjal elukeskkonnana, õigemini mida rohkem seda on alles, seda vähem on vaja looduse erilist kaitset. Kui aga inimene loodusressursse järjest enam oma tarbeks kasutab ja sellega seoses looduskeskkonda hävitab, tekibki järjest suurem vajadus looduskaitsealade loomise ja looduskaitsjate järele. Looduskaitse ei ole looduskaitsjate hobi või mingi lõbus tegevus, vaid olukorrast tingitud vajadus. Loogika on selles, et mida enam inimesed (ühiskonna) arengu nimel loodust laastavad, seda enam on vaja alles olevat (mõni veidi käredama meelega inimene ütleks lausa, et viimaseid riismeid) säilitada ehk kaitse alla võtta. See ei ole argument, et kunagi oli Eestis vähem metsa kui praegu, sest kunagi oli ka väga palju rohkem – oleneb, millise kunagiga võrrelda. Pealegi mis on mets inimese arvates ja mis on mets paberil, on tänapäeval kohati väga erinev.