JUHTKIRI ⟩ Kui õige räägiks üksteisega?

Sakala logo Foto: Sakala

Oleme juhtkirjas korduvalt väljendanud mõtet, et paljude probleemide juured tunduvad olevat kehvas kommunikatsioonis – selles, et kaasatakse vähe ja suheldakse vähe, otsuseid langetatakse asjaosalisi teavitamata või nende arvamust küsimata. Tagajärjeks ongi tihtipeale sassis suhted ja puhevil suled. Viljandi valla kruusakoorem, mis viidi killustikuga kaetud teele, on järjekordne näide, et meil on ühiskonnas suhtlemisega raskusi.

Seda on võimalik väita, ükskõik kuidas asjale vaadata või kelle poolt olla. Tüma talu pererahvas, kes oma kulu ja kirjadega on teelõigu eest hoolitsenud, oleks pidanud ehk rohkem häirekella lööma, tolmutõrjet tellima või siis küsima valla nõu, et sobivamat ja seadustega paremini kooskõlas olevat teekatet leida. Ega tavaline inimene pruugi teada, mis on lubatud ja mis mitte, samuti kõigi võimalustega kursis olla. Arvatavasti oleks valla käest saanud nõu ning ehk oleks kohe leitud kompromiss, mis kõiki asjaosalisi rahuldab. Mööngem, tolmutõrje või teeremondi tellimine võib kurtidele kõrvadele langeda, aga harva ütleb mõni omavalitsus ära sellest, kui inimesed soovivad oma aega ja raha panustada ühise elu paremaks muutmisse.

Vald aga oleks võinud vähemalt praegu mitte rutata kruusa tellimise ja puistamisega, sest teed vaadates on ju kohe aru saada, et see on hoole ja armastusega tehtud, selle kallal on vaeva nähtud, keegi pole lihtsalt mõne augu silumiseks teele ämbriga killustikku viinud, et autoga julgem sõita oleks. Ei ole ju keeruline koputada uksele ning küsida: "Kuulge, mis mõtted ja plaanid teil selle teega on olnud? Miks seal see jäme killustik on?" Nii oleks saanud pererahvas oma mured ära rääkida ning oleks võinud üheskoos edasi minna. Ja kui introvertsele eestlasele tundub uksele koputamise mõte jube, siis alati saab ju ka helistada, saata nii paberil kui e-kirju ... Võimalusi meil suhtlemiseks ometigi on.