Eestlane olla on uhke

Olümpiamängud on pakkunud ägedaid emotsioone ja uhkust eestlaseks oleku üle: mõelda vaid, väikesest Eestist on ette näidata maailma tippu pürginud sportlasi, olgu basseinis, vehklemisareenil või kergejõustikustaadionil.

Eesti ajakirjandus ongi oma sportlasi silmas pidanud toetavalt. Inimestel on aga saavutusspordist mõistagi erinev arusaam ja nii võib sotsiaalmeedias ikka ja jälle näha kommentaare, et medaleid ei ole. Mitu medalit need kommenteerijad ise mõnel spordialal kaela on saanud? Maakonna tasemel? Kooli spordivõistlustel? Aga mida peab sportlane tegema, et olümpiale pääseda?

Üks veider näide Itaalia meediast. Nende noor ujuja lõpetas neljanda kohaga ja teatas, et see on tema senise elu parim päev. Intervjueerija aga andis jutujärje stuudiosse üle kommentaariga, et kuidas võib neljas koht üldse hea olla. Või meenutagem, kuidas USA sportvõimleja Simone Biles eelmistel olümpiamängudel oma ohutust silmas pidades võistluse katkestas, sest ta ei suutnud enam oma mõttega kohal olla. Missugune negatiivsuse torm teda pärast seda tabas! Pariisis on ta seni üksnes kulda noppinud. Nüüd ollakse jälle uhked, jah?