Päevad ja ööd on suviselt soojad. Aeg-ajalt kihutavad üle ka pilved ning kostitavad hoovihma ja kõuekõminaga. Kui keskpäevaste vihmasabinate järel juhtub päike pilve tagant piiluma, muutub olustik järsult lämbeks ja ebameeldivaks. Käsivarsi ja jalgu varjavate riieteta on aga looduses, eriti veekogude või loomade ümbruses, võimatu käia, ilma et vereimejad oma osa võtaks.
Sumedad õhtud meelitavad loodusesse vereimejatest ja sajust hoolimata
Õrn vihm ja tuul ei peleta parme kuigi kaugele, kuid ühel õhtupoolikul vajus loojangupäikese saatel pilvest alla pisut enam vett, mis lõi peaaegu pooleks tunniks parmuvaba olustiku. Tuhmuvate põdrakanepiõite vahelt paistis rohumaal toimetamisest puhkav ja vihmaveest ligunev valge-toonekurg.
Õitsemist lõpetav põdrakanep, mille õied on kui juulikuu sümbol, tuletas meelde, et kauaks pole meie mail enam ka toonekurgi. Enamasti lahkuvad nad soodsate õhuvoolude toel lõunasse augusti keskpaigas, aga mõnikord ka lõikuskuu esimesel või suisa viimasel nädalal. Igatahes on suurele osale valge-toonekurgedele august viimane kuu Eestimaa põldudel ja niitudel toidupoolist otsida. Sestap võtsin hetke, et seda suveõhtust vaatepilti vihma kiuste pisut nautida.
Niitudel ja rohumaadel askeldavad valge-toonekured on külades olnud juba aprillist saadik peaaegu sama tavaline vaatepilt kui suitsupääsukesed õuedes või talvikesed traatidel ja põõsastes. Enamasti olen neist möödunud, ilma et oleks neile pikajalgsetele sulelistele pisutki tähelepanu pööranud. Mõned valge-toonekured on kevade ja suve jooksul õppinud, et ka muru niitev inimene võib enda teadmata neile toidulauda katta. Kuigi olen murutraktori kõrval või järel valge-toonekurgi märganud, ei ole mu pilk ka noil hetkil pikalt nendel peatunud.
Sellegipoolest hoiavad nad pigem suurte masinate ligi, sest laiuvatel väljadel kõrgete taimede lõikamise järel on toidulootus suurem. Praegugi veel purustatakse ja niidetakse rohtu ning taliviligi on põldudel koristamisel. Paratamatult saab selle kõige käigus hulk pisielukaid hukka või siis jääb nähtavale, nii et on hõlbus nokatäis valge-toonekurgedele ja nende poegadele, kes on viimaseid nädalaid või isegi päevi pesadel.
Valge-toonekured ei tee kahejalgsetest väga välja, kui nood just nende poole ei vaata. Et olin toda rohu keskel seisvat isendit pikemat aega jälginud, otsustas ta suled kuivemaks soputada, vaikselt taanduda ja toiduotsingut jätkata. Selle ajaga olin ma ise peaaegu sama läbi vettinud kui kurg väljal. Nii õhk kui vihm olid soojad. Kui jätta kõrvale söödikud ja sajud, on enamik suveõhtuid olnud meeldivalt sumedad. Oleks patt mitte lubada endale mõnda õhtust käiku, nautimaks meie üürikest suve.
Suve lõpuspurti kuulutavad juba apelsinikarva pihlakakobarad. Minu silmad pole kunagi varem juulis näinud nii tumeoranže pihlakaid ja neid marju märkab tänavu peaaegu igal pool, muu hulgas hõredamates metsades ja jõekallastel. Olen mõne suhu pistnud ja päris küpsed need veel pole, aga ega see linde takista. Et rästastel on tühjendada ka punase sõstra põõsad ja mustikapuhmad, pole suurt liiklust pihlakate ümbruses veel märgata. Küll nad jõuavad.
Tavapäraselt olen juuli lõpus ja augusti algul asunud pügama õuele jäetud niidulappe. Enamik neist on toitainevaesel liivasel maal, sestap ei pea ma pelgama, et seal rohi õlgadeni ulatuks ja täituks angervaksa või seaohakaga. Pikalt on neil niidulapikestel pidevalt pügatava muru keskel rohkelt õieilu ja putukaelu. Mida aasta edasi, seda mitmekesisemaks need alad on muutunud. Seal esindatud taimede sekka on ilmunud ka eri liiki käpalisi. Ńeid niidulappe tuleb sellegipoolest üks hetk pügada.
Olen märganud, et viimasel paaril nädalal tunnevad nende alade vastu suurt huvi kanepilinnud ja värvikireva sulestikuga ohakalinnudki, kes on valminud seemnete jahil. Õieilu on juba väheks jäänud ja rohelised lapid on kuldseks värvunud, aga et paljudel kanepilinnupaaridel on endiselt pojad toita, lükkan heaga nende alade pügamist edasi.