Eesti ornitoloogiaühing ja rahvaluule arhiiv kutsuvad üles jagama meenutusi kohtumisest aasta linnu käoga, uskumusi kukulinnust, aga ka lugusid käokelladest.
Aasta lind tõmbab tähelepanu kellale
Ornitoloogiaühingu andmeil leiab juba laekunud lugude hulgas väga toredaid meenutusi. Näiteks teatas Anne Kalda, et 1890. aastal valminud ja Peterburi eestlastele kuulunud kell kolis Eestisse 1917. aasta revolutsiooni ajal, kaotades teekonnal oma käbikujulised pommid. Meistrimehest vanaisa tegi kellale uued pommid ja kellakägu kukkus kokku sada aastat.
Tiiu Sepp kirjutas, kuidas tema südame võitis üksik käokell vanakraamipoes: «Maksis 6000 krooni, mis oli mu kolme kuu palk. Käisin seda kolme kuu jooksul kolm korda vaatamas, kas on ikka alles. Oli. Kuna ta oli täiesti korras, tõin ta koju.»
Marina Randväli sai aga kella väikese tüdrukuna kingituseks. «Käokell osteti mulle kuuendaks sünnipäevaks 26. septembril 1977. aastal Kiievi suurest kaubamajast. Külastasime siis Ukrainas mu isapoolseid sugulasi.»
Käokelladel on sageli erilised suhted neis kodudes kasvanud laste ja loomadega. Käokellade loenduse eesmärk on teada saada, milliseid käokelli Eesti kodudes leidub ja missugune on nende lugu. Linna või valla täpsusega moodustub Eesti käokellade kaart.
Oma perekonna käokella loo saab üles tähendada aasta linnu lehel olevas veebivormis või saata aadressil kukulind@eoy.ee. Täpsema info leiab siit. Kirjutada võib ka kelladest, mida enam alles ei ole.
Nii käopärimuse kogumine kui ka käokellade loendus kestavad 3. novembrini. Ornitoloogiaühing avaldab kokkuvõtted aasta linnu lehel ja tunnustab kaastööde autoreid detsembris Tallinnas suurel linnuõhtul.