Laululavale uue hingamise andmine oligi seljataha jäänud folgil ehk kõige tähelepanuväärsem. Ühest küljest oli see otsus igati loomulik, sest laululava on ju festivali alal ja eks vähesel määral ole seda ka varem kasutatud. Teisalt on seni olnud tundmus, et seal võib vaba ja sundimatut folgivaimu vähemaks jääda kui lossimägedes. Aga tegelikult töötas laululava imehästi ning kes meenutada suudab, siis kunagi asus seal ju nõndanimetatud roheline lava ning see oli üks folgi keskpunktidest, kus kas pingile või nõlvale maha istuda, toidutänavalt võetud toitu süüa ning kontsertide vahel sõpradega juttu ajada. Ning kui ajas veel kaugemale tagasi minna, siis võib ju öelda, et see on lausa naasmine juurte juurde: kõige-kõige esimene folgilava asus enam kui kolmkümmend aastat tagasi just nimelt laululaval.
Tähelepanuväärseid asju on aga mõistagi rohkem kui see, et muusikafestival võttis kasutusele oma territooriumil paikneva suure lava. Üks nendest on kindlasti see, et hoolimata pikast ja väärikast east ei ole festival kahanenud ega selle tegijajd loorberitele puhkama jäänud, vaid festivali arendatakse ja laiendatakse aina edasi. Küllap jääb senine pärimeeter üsna pea napiks, sest passid müüakse ju kiiresti välja ning publiku arv rühib muudkui ülesmäge. Keeruline on linnas ringi sebivaid inimesi pilguga kokku lugeda, aga kõik näitajad tunduvad kosuvat.