ARVUSTUS ⟩ Palun tulge meie poja sünnipäevale. Üllatus on garanteeritud

"Õnne soovime sul, armas Daaniel!" Tordiga Margaret Sarv, tema taga Tanel Ingi, Maarja Mõts ja Janek Vadi. Foto: Gabriela Urm

Ugala tänvune suvelavastus pakkus kõneainet juba enne esietendust – et suveetendus, aga teatrihoones sees. Tavatut tähelepanu andis loole ka esietenduse katkemine tehnikarikke tõttu. Lavastaja Ringo Ramuli jaoks oli see tänavu juba teine ebaõnnega märgistatud lavastus. Kevadel Tartu Uues Teatris ilmavalgust nägema pidanud "Ants, Ants, Ants" jäi ju sootuks ära, kui päevavalgele tulid tumedad seigad selle loomiseks ainest andnud treeneri elust.

Ugala lavatehnika sai korda ja Dante "Jumaliku komöödia" ainetel valminud lavastus "Me peale ülalt jälle paistsid tähed" jõudis täies pikkuses publiku ette 3. juulil.

Tõenäoliselt pole suurem osa publikust, kes lavastust vaatama läheb, Dante 1321. aastal kirjutatud ja sel sajandil eesti keelde tõlgitud teost lugenud. Aga ega see vaatamist sega, sest sajandite tagant meieni vastu pidanud "Jumalik komöödia" annab dramaturgile ainest ning Dante Alighieri poeemist kuulevad vaatajad vaid üksikuid, võtmekohtadena mõjuvaid värsilõike.

Dramaturg Roos Lisette Parmas on valinud tegelaste ellu hetki, mida tõenäoliselt on paljud meist mingil moel kogenud. Laval toimetava perekonna argipäev ja tähtsündmused pakuvad äratundmist ja mõtlemisainet, kui peategelase Daanieli elu tagurpidi lahti rullub. Mõnele vaatajale ehk rohkem, teisele vähem, aga mingid puutepunktid peaks leiduma igaühele.

Lavastuses on väga palju sümboleid. Kõik need ei pruugi kohe mõistetavad olla, kuid kavaleht annab nende mõistmiseks palju niidiotsi ning selgitab ka Dante Alighieri tippteose tagamaid. Dramaturg ütleb kavalehel muu hulgas, et olemise ja olematuse ning mõtte ja mõttetuse piir on väga habras. Koos lavastajaga on see mõte osatud ka laval välja mängida.

Teatri väikesest saalist algav etendus vaatleb inimese eluringi surmast sünnini. Lavastuse kolm mängupaika tähistavad põrgut, puhastustuld ja paradiisi, nagu need Dantel selles loos olid välja pakutud. Publikul on mahti põrgust purgatooriumisse ja seejärel paradiisi tähistavate mängupaikade vahel mööda salapäraseid käike liikudes mõtiskleda: mis saab edasi, kuhu välja jõuame? Põrgust lahkudes tuleb peategelasel juua allilma unustusejõest Lethest, et meelest võiksid minna kõik mälestused ja endine elu. Enne unustamist ja paradiisi jõudmist vilksab kõik veel viimast korda silme eest läbi.

Kunstnik ei jäta kasutamata teatri tehnilisi võimalusi ja ehkki esietendusel vedas lavatehnika alt, ei kujutaks lugu ilma tehnika suurejoonelise kaasamänguta ettegi. Valgus- ja helikujundus järgisid lavastuse põrgulikku ja paradiislikku joont ning ehkki puhastustule stseenis mõni tekstilõik kõrvale arusaamatuks jäi, ei söanda ma seda kaotust teatritegijaile ette heita ja mõtlen, et küllap ei jõudnud mingi sagedus kohale mu kuulmise eripära tõttu.

Kolm eelmisest Tallinna lavakooli lennu lennust Ugalasse tulnud noort näitlejat Jass Kalev Mäe, Maarja Mõts ja Margaret Sarv ning nende kõrval ajapikku juba teatri raudvaraks saanud Tanel Ingi ja Janek Vadi moodustavad selles loos väga täpselt üksteise tempokat mängu jälgiva ja lennult uutesse piltidesse sulanduva trupi. Üllatavaid hetki, mil vaataja saab Ugala näitlejate mitmekülgsuse üle imestada, on selles lavastuses õige mitu.

Eraldi kiitust väärib lõpp, mis võtab publikult võimaluse aplausi ajal hüsteeriliselt püsti karata. Sellele lahendusele mõeldes hing heldib, seisan püsti ja aplodeerin tänutundes, riukalikud naerukurrud põskedel. Paradiis näitab paradiislikku õndsust. Kõike on küll, millestki pole puudust. Kas jääbki nii, või algab kõik uuesti, sest Lethe vesi on teinud oma töö.