Võrtsjärve kalurid on ootusärevil

Kui põllumehed seavad kevadel künniks atra, siis Valma kalurid Marko Vahtra ja Ants Leiaru paikavad püügiriistu. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Võrtsjärve-äärse Valma küla õuedel on kalurid ametis laialiveetud mõrdade paikamisega. Aeg-ajalt heidab mõni neist pilgu järve poole. Jää on veel paigal. Kui see kaob, algab püügihooaeg.

Ants Leiaru ja Marko Vahtra muhelevad oma tööd kommenteerides, et põllumehed seavad kevaditi atra, nemad aga Võrtsjärve kündmiseks püügiriistu.

Naisi nad püüniste ligi ei igatse. «Aegade algusest saadik on kalamehed uskunud, et naised ei tohi üle mõrra kõndida — see tooks halba õnne,» pajatab Ants Leiaru. «Vanal ajal oli koguni nii, et kui hommikul püügile minnes tuli naisterahvas vastu, naasti koju, suitsutati püügiriistad läbi ja alles siis mindi uuesti veele. Vastasel korral oleks kalaõnn kadunud.»

Augulappija

Aukude lappimiseks kasutavad kalamehed traditsioonilist tööriista, millel Marko Vahtra teab olevat kolm nimetust: ui, piirits ja käbi. Võrgukuduja ümber on keritud parandusniit. Ui läheb aukudest hõlpsalt läbi, aga see on ehitatud nii, et tagasi tõmmata seda enam ei saa.

Marko Vahtra ütleb, et sügisel viiakse mõrrad kuivatamata ja puhastamata kuuri alla. «Kõik läheb lötsti kokku ja külmub känkraks, siis ei taha rotid ja hiired seda närida,» selgitab ta. Osa kalamehi hoidvat püügiriistu väljas, aga siis on jälle see häda, et päike sööb kaproni kolme või nelja aastaga läbi.

Selgub, et mõrdu võivad purustada haugide teravad hambad ning kalda ääres ka saarmad, kes käivad angerjaid õngitsemas. Neljajalgsed röövlid võrku kinni ei jää, nad närivad end vabadusse, aga ahneid kormorane on kalurid küll püünistest leidnud.

Samuti pajatavad mehed lõbusõidukaatritest, mis püügivahenditest külma kõhuga läbi juhitakse. «Kuulsin, kuidas üks kaatrimees õpetas kord teisele, et kui too lippe näeb, pangu gaasi juurde, muidu võib püünisesse kinni jääda,» räägib Ants Leiaru. Ta lisab, et paraku ei õpetata paadikursustel kalurite märgulippe tundma.

Mõrrad on Marko Vahtra jutu järgi 175 meetrit pikad, neid võib üksteise järgi järve panna kuni kilomeetri jagu. Tõsi, jätma peab 50-meetrised vahed, et kavalamatel uimelistel oleks pääsemisvõimalus.

«Tundub, et tänapäeval on suurem jagu kalu väga nutikaks läinud,» lausub Ants Leiaru. Selgub, et uimelised ei kipu enam mõrdadesse ja võrkudesse jääma.

Napp kalasaak

Teadlaste jutt, et kalamehed ei mõista enam kalu püüda, ei kõlba Leiaru sõnutsi kuskile. Tema arvates on põhjus see, et uimelisi on Võrtsjärves varasemast vähem. Kui teised kalad sõeluvad Peipsi ja Võrtsjärve vahet, siis angerjad plagavad Peipsi kaudu Sargasso mere poole. «See ei ole Peipsi järv ega meri, kus traali- ja noodapüügiga tohutu kala kokku aetakse. Siinse saagi võib kilekotti panna ja liinibussiga kokkuostjatele ära anda,» räägib Marko Vahtra.

Võrtsjärvel kipub püügihooaeg jääma lühikeseks, kõvemad noosid tulevad mais ja septembris ning suvel kala ei liigu. Kokku on meestel 11 mõrra- ja 12 võrguluba. Nad tõdevad, et õnneks alandati tänavu ülekohtuselt suurt mõrratasu 30 protsenti, vastasel korral oleks nad mõnest püügivahendist loobunud.

Agarad inspektorid

Väike kriitika on meestel ka kalainspektorite kohta.

«Uued luuad pühivad hästi — tahavad koju kuuri alla ka tulla juba,» lausub Marko Vahtra muiates. «Vahel tegelevad suisa ebaseadusliku jälitustegevusega. Näiteks peavad auto mitu korda päevas kinni ja uurivad, ega ülemäärast kalasaaki või põtru ole. Äsja pensionile läinud juhtivinspektori Guido Kapi ajal sellist nalja ei olnud: tema tundis salakütte, röövpüüdjaid ja päriskalureid nägu pidi. Uued mehed peavad kõik alles selgeks õppima!»

Vahtra möönab, et teisalt on see inspektorite töö. «Kurdetakse, et kalurid ei tee salapüüdjate tabamiseks koostööd, aga no päris pugejaks ma nüüd ka ei hakka,» teatab ta ja lisab, et Valma kandis suuri röövpüüdjaid ei olegi.

Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Viljandimaa büroo juhataja Naima Tääri ütlemist mööda on juba kaks aastat suund kutseliste kalurite tõhusamaks kontrollimiseks.

«Jälgime väljapüütud kalade koguseid. Plaanis on kutselisele kalapüügile pöörata aina rohkem ja rohkem tähelepanu ning selles, et ühte kalurit päeva jooksul mitu korda kontrollitakse, ei ole midagi eripärast,» kinnitab ta.

Hunt Kriimsilmad

Marko Vahtra ja Ants Leiaru ütlevad, et tegelikult on nad nagu Hunt Kriimsilmad, kel on üheksa ametit. Talviti teevad nad näiteks metsa ning parajasti on käsil tellimuse peale uue kalepurjeka ehitamine. See peaks vette saama järgmise aasta suvel, karkass on juba valmis ning purjed ka. Ehitamiseks on meestel Valmas paadikuur.

Varem on nad valmis teinud kaks kalepurjekat. Kui Paula ehitamine käis ilma järgi, siis Liisu sündi vihmasadu enam ei takistanud — kuur valmiski tema ja teiste aluste ehituse tarvis.

Liisu ja Paulaga on tehtud lõbusõitu Võrtsjärvel ning kaks eelmist aastat käis Liisu ka Viljandi järvel. Marko Vahtra sõnutsi piirdutakse tänavu Võrtsjärvega. «Huvilistele ei ole Viljandi järv piisavalt põnev, liiati ei saanud lustijad minna kuivale maale piknikule,» selgitab ta.

Kalepurjekate sõiduhooaeg Võrtsjärvel algab 1. mail ning lõpeb oktoobrikuus.