Riigikaitse juhtimises on muutuste aeg ka poliitilisel tasandil

Marko Mihkelson Foto: Mihkel Maripuu

Viimastel päevadel avalikkuses lahvatanud riigikaitseskandaal teeb mind murelikuks. Niisamuti siin-seal leviv mõistmatus, et me ei ela enam rahu ajal, Euroopas käib sõda. Venemaa tahab hävitada 40 miljoni elanikuga Ukrainat ja see ei ole kõik.

Venemaa juhtide praegune eesmärk on muuta kogu maailmakorda ja seda katsetades ei ole ta üksi. Suure autoritaarse vennana on tema selja taga Hiina, kelle kasusaamise eesmärgid on veelgi tõsisemad ja kaugeleulatuvamad. Lisaks Hiinale ja Venemaale on Lääne-vastases globaalses konfliktis tiibrünnakutel abiks Põhja-Korea ja Iraan. USA juhitud maailmakorra muutmiseks tuleb Venemaal rünnata NATO-t. Kui Ukraina ei pea vastu ja NATO poliitilis-sõjaline heidutus näib ebausutavana, siis Venemaa ründab. Ja pole saladus, et Venemaa üks võimalikke rünnakusuundi on just nimelt Balti riigid.

Venemaa väsimatu agressioonisõda Ukraina vastu, tema sõjatööstuse mahtude arvestatav kasv ja kõige tipuks kogu Venemaa režiimi fašistlik Lääne-vastane olemus kinnitavad, et meie julgeolekut varitseb kõige suurem oht alates 1939. aastast. Erinevalt teise maailmasõja eelsest ajast on Eestil praegu küll tugevad liitlased ning meie ühiskond on eesrindlik demokraatia. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga oli meile suurepärane uudis. Samas on selge, et Eesti kaitsmine algab ikkagi meist endist.