Sellist raamatut te varem lugenud pole!

Margus Haav
, kultuuritoimetaja
Copy
Serbia pealinnas Belgradis elab ligi veerand riigi elanikest. Linn on aegade jooksul üle elanud palju tormilisi aegu. 
Serbia pealinnas Belgradis elab ligi veerand riigi elanikest. Linn on aegade jooksul üle elanud palju tormilisi aegu. Foto: MARKO DJURICA

Ikka vahel mõtled, et kõik on nähtud, kõik on tehtud, kõik on loetud ja üllatada ei saa enam millegagi. Ja siis ilmub Loomingu Raamatukogus serbia kirjaniku Bora Ćosići lühiromaan "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", mis on midagi täiesti teistsugust ja tundub, et suure tõenäosusega tänavune parim lugemiselamus. See on lugu väikesest poisist nimega Bora. Bora elab koos oma suure ja pehmelt öeldes kummalise perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastamine, mis kõlavast nimetusest hoolimata on tegelikult uus okupatsioon.

Proovisin puhuda seebiveest seebimulle. Vanaisa küsis: "Ja millega ma pärast habet ajan!" Ma meisterdasin ajalehepaberist lennukeid. Isa käratas: "Ma pole neid veel läbigi lugenud!" Siis tegin ma plastiliinist ussi. Ema nägi punaste silmadega ussi ja minestas otsemaid, seejuures kohta valimata. Ka tädid minestasid, küll raamatus kirjeldatud asjade peale, küll palavusest, mõnikord ainult kurvastusest. Ka onu minestas, juhuslikult, siis kui ta toolilt maha kukkus. Ta sai peapõrutuse, aga mälu jäi tal alles. Isa minestas siis, kui teda prooviti äädikaga kaineks saada. Vanaisa oli aga alati jalul ja kurjustas: "Aitab juba sellest korralagedusest!" Ma tahtsin samuti minestada, aga ei osanud.

Kui jätta kõrvale Jaroslav Hašeki surematust teosest "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" pärit serbohorvaadi keele tunnid, siis julgeks pakkuda, et ega Eestis selle maa kultuuris suuremat teata. Filmirežissöör Emir Kusturica on Ćosići kaasmaalane ja midagi kattub nende kahe mehe pöörases loomingus. Grotesk ja karneval, idealism ja anarhia, ülev ja madal, ootamatud seosed, üle võlli huumor ja selle alt vastu vaatav karm reaalsus. Kui Kusturica rabas maailma oma venemeelsuse ning Putinit ja Krimmi sõda toetavate avaldustega, siis Ćosić on oma 92 eluaastast hoolimata igati ärgas ja tasakaalukas mees, kes vihkab ebaõiglust täpselt samuti nagu juba ligi 55 aastat tagasi, mil "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni" sündis.

Tagasi üles