Poliitikut muudab hirm

Arved Breidaks Foto: Erakogu

PIKKA AEGA on Eestis kurdetud, et valitsus ei kuula enam kedagi, vaid isegi mõnitab neid, kes julgevad arvata asjadest teisiti kui Toompea või valitsusjuht isiklikult.

Avaliku mõttevahetuse tapmises on tihtipeale süüdistatud anonüümseid veebikommenteerijaid: nad on saanud suhteliselt valimatult näo täis sõimata kõigil, kes avalikult oma nime all midagi arvavad.

Ehkki anonüümsed kommenteerijad kipuvad ütlema autori ja tema kirjatüki kohta halvemini, kui on tingimata vaja, pole nad avalikku arutelu lämmatanud, vaid seda teinekord omamoodi isegi tagant lükanud.

Üks põhjus, miks anonüümsed kommenteerijad pole kunagiste ennustuste kiuste avalikku mõttevahetust hävitanud, on tõdemus, et enamik autoreid peab end nendest paremaks ega võta veebis ülesriputatud hüüdeid tõsiselt. Vähemalt teevad nad sellise näo.

VALITSUSJUHI VÕI -kabineti liikme sõimust on väga raske üle vaadata ja öelda: «Mida nemad ka teavad!» Paraku pole valitsuse vängema keelekasutusega ministrid jäänud anonüümsetele kommenteerijatele sõnavara poolest sugugi alla.

Mõnda aega on osa võimupoliitikuid avalikkusega suhelnud positsioonilt, mille võiks võtta kokku rahandusminister Jürgen Ligi lausega. Kui «Äripäeva» ajakirjanik palus tal kommenteerida lehes väljapakutud pedagoogide palgatõusu võimalusi, vastas ta: «Ma ei viitsi ausalt kommenteerida.»

Sellest vastusest aimub tüdimust. Tüdimust, mis valdab inimest, kes on pikka aega ühel kohal töötanud, teinud aastast aastasse ühtesid ja samu asju ning näinud kõike, mida elul on pakkuda.

Kuidas selgitada tüdinud ametnikule, et elul võib talle siiski veel midagi varuks olla ja tüdimust tekitavas töös võib leiduda tundmatuid tahke? Mismoodi selgitada väsinud (pea)ministrile, et Eesti elu on mitmepalgelisem kui see, mis vaatab vastu Eurostati andmebaasidest?

Probleem algab peast, Toompeast, ja seal tuleb see ka lahendada. Valitsusjuht ja tema kabinet saavad lubada endale teerullimist ja diskussiooni lämmatamist, sest nende selja taga on turvaline enamuskoalitsioon. Kui opositsiooni ja teiste «teisitimõtlejatega» ei ole otseselt tarvis riigi valitsemise asjus läbi rääkida, milleks siis lõugu kulutada?

Vähemusvalitsus endale midagi niisugust lubada ei saa. Parlamendis vähemuses olek nõuab oskust opositsiooniga kompromissi teha ning eeldab tihedamat läbikäimist kodanikuühendustega, et saada eelnõudele võimalikult lai toetuspind. Vähemusvalitsus peab teise poole ära kuulama, teda arvestama ja suutma oma seisukohti veenvalt selgitada.

Mõistagi on vähemusvalitsusel oma puudused. Olemuslikult ei ole normaalne, et demokraatlikku riiki juhib vähemus: demokraatia tähendab enamuse võimu.

Ometi ei saa vähemusvalitsust nimetada ka ebademokraatlikkuse ilminguks, sest otsused võtab riigikogus vastu ikkagi enamus.

Paremal juhul toob vähemusvalitsus endaga kaasa parlamendi tähtsuse suurenemise, sest valitsusel pole võimalust oma saadikutega opositsioonist teerullina üle käia, vaid otsida tuleb kompromisse. See tekitab arutelu nii parlamendis kui kogu ühiskonnas.

Mõistagi on oht, et vähemusvalitsus ei tekita mingit arutelu, vaid osutab valimatult vastutulelikkust erakondadele, kellest sõltub tema püsimine. Sellisel juhul lõpetab ta suure eelarvepuudujäägiga nagu Mart Siimanni vähemusvalitsus üheksakümnendatel aastatel.

VÄHEMUSVALITSUS EI saa olla eesmärk, kuid pakub siiski ühe võimaluse taastada Eesti poliitikas kaotsi minema kippuv asjalik arutelu, mille puhul oponenti ei nimetata kohe kreeklaseks, kui ta võtab jutuks õpetajate palgatõusu.

Keegi ei saa parandada valitsuse dialoogivõimet, kui valitsus seda ei taha. Muudatused on võimalikud ainult siis, kui need sünnivad koalitsioonis endas.

Nende sünd sõltub peamiselt valitsusliidu väiksemast osapoolest, Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL). Kas tema jaoks on asjade praegune seis normaalne või ta näeb, et valitsuse suhtlusstiil peaks olema teistsugune? Kas tal jätkub julgust suuremale partnerile etteheiteid teha?

Ainuüksi IRL saab Reformierakonda korrale kutsuda, sest ainult temal on praegu teoreetiliselt võimalik ajada Reformierakond valitsusest minema ja panna sotsidega kokku vähemusvalitsus, mida toetaks Keskerakonnast lahkuv seltskond.

Üksnes hirm, et 13 aastat kestnud valitsusperiood võib katkeda, suudab panna Reformierakonna oma poliitikute avalikku esinemist ümber hindama ja muutma nii selle laadi kui sisu. Monoloogide ajastu saab Eesti poliitikas mööda nii või teisiti.