Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2012/04/10/1047894t1h293a.jpg)
Vastemõisa lähistel püsilillede kasvatamisega tegeleva Mati Rangi sõnutsi on viimastel aastatel tänu geenitehnoloogia arengule turule tulnud palju uusi ja huvitavaid liiliasorte.
«Tänapäeval suudetakse ristata üpris erinevaid liiliaid, näiteks trompetliiliaid asiaatidega, idahübriide trompetliiliatega ja Aasia hübriide pikaõielistega,» rõõmustab ta.
«Selliseid kaunitare tuleb Ameerikast ja Hollandist, mingil määral ka Austraaliast ja Uus-Meremaalt,» kõneleb Mati Rang. Venemaalgi aretatakse uhkeid sorte, aga sealt neid meieni eriti palju ei jõua, küll aga Lätist, kus aretustöö käib samuti täistuuridel. Rangi sõnutsi lähevad hinnad järjest taskukohasemaks, sest meristeempaljundus võimaldab toota sorte kiirelt.
«Uued hübriidid on tihtipeale suurte ja omapäraste õitega. Inimesed on üllatunud nende lopsakusest, särast ja värvikirevusest. Tagatipuks on neil veel vägev lõhn,» räägib Rang vaimustunult. Tema jutu järgi on viimasel ajal kaubandusse jõudnud rohkesti võimsaid kahe- ja kolmevärvilisi liiliaid.
Haruldused on hinnas
Uudistajad käivad Mati Rangi kodus liiliaid piidlemas ja endale nuiamas. Mõnikord on nad valmis maksma haruldase kaunitari lunastamiseks mis tahes hinda. Headele tuttavatele ja sõpradele püüab Rang alati vastu tulla ning peab vahel tagantjärele tõdema, et on kogemata ära andnud sordi viimase eksemplari. «Jagajale jäävad ikka näpud,» muheleb ta.
Liiliakasvataja nendib, et käib ka tööl ega saa seepärast mahti paljundamisega nii palju tegelda, et võiks täita kõigi huviliste soovid. .
«Tõtt-öelda on see lihtne,» ütleb ta. Mati Rangi sõnutsi on paljude uute liiliasortide ja hübriidide häda see, et nad annavad erinevalt seni levinutest vähe tütarsibulaid.
«Inimestel on ettekujutus, et liilialt tuleb neid meeletu hulk, ning kui
uutel ei tule, on nad pettunud ja muretsevad, mis taimel viga on,» kõneleb lillemees.
Uusi liiliasorte soovitab Mati Rang paljundada soomuste abil. «Sibul tuleb pooles ulatuses laiali lammutada. Üht soomust võib kasutada mitu korda ning saada korraga neli väikest sibulat. Uutel hübriididel on suured paksud ja tugevad soomused, mistõttu niisugune paljundamine on tõhus, lihtne ja odav,» ärgitab lillekasvataja.
Soomustega paljundamine
Mati Rangi jutu järgi tuleb liiliasoomused panna kilekotti parajalt niiske turbasambla või sõmera liiva sisse ning hoida neli kuni kuus nädalat pimedas kohas temperatuuril 18—25 kraadi. Selle aja jooksul arenevad väikesed sibulad. Need pannakse 10—14 nädalaks jahedasse. Kui sibulatel on viie soojakraadi juures tekkinud juured ja lehed, eraldatakse need soomustest ja istutatakse paljunduspeenrale või kastidesse.
Uusi hübriide on Eesti oludes veel vähe katsetatud, aga Mati Rangi koduaias on need hästi edenenud. Algul kattis ta neid talvel liigniiskuse eest, aga viimasel ajal on sellestki loobunud. Igaks juhuks säilitab ta siiski soomuseid niiskes turbas: nendest saab hukkunud sordi vajaduse korral kiiresti taastada. Ka teistel soovitab ta soomused alles hoida, juhuks kui sibula pistab pintslisse vesirott või hukutab muu häda.
Kui varasemal ajal olid Eestis levinud kuningliiliad, siis paar ebasoodsat talve mõjusid neile enamikus aedades hukutavalt. «Selle lille kodumaal Hiinas on talvel üsna külm. Pakane teda ei hukuta, küll aga külma ja liigniiske mulla koosmõju,» kõneleb Rang.
Et nõnda ei juhtuks, tuleb taimele asetada otseste sademete kaitseks kate. Mingil määral on abi ka kuuseokstest. Just talvel pikalt peale jääv vesi võib liiliatele saatuslikuks saada — kevadine ajutine sulavesi neile halvasti ei mõju. Pigem tahavadki taimed sel ajal palju niiskust, et hooga kasvama asuda.
«Ma ei olnud tükk aega kuningliiliaid kasvatanud, aga mullu tõin ühe Põhja-Läti aretaja käest 20 sorti. Tal oli põnevaid asju, vaatan, mis neist saab,» on lillekasvataja ootusärev.
Liiliad eelistavad Mati Rangi jutu järgi kerget pinnast, raske savimuld neile ei passi. Et nende soomused on pealt avatud, pressib liiga tihe muld need kokku, mistõttu sibul ei saa õhku ja võib mädanema minna. Raskevõitu pinnasele tasub parema õhustamise tagamiseks lisada sõmerat kruusa, aga üldjuhul sobib liiliate kasvatamiseks tavaline aiamuld.
Istutada tuleb sügisel
Kuigi liiliasibulaid pakutakse kõige rohkem müüa kevadel, tasub need Mati Rangi sõnutsi maha panna hoopis sügisel, septembrist külmade tulekuni. Kevadel istutatud kirjuliiliad näiteks hukkuvad ning sibulate hind, 15—50 eurot läheb raisku.
Mõni teine liilia võtab lõpuks vedu ka kevadel maha panduna, aga võib mitu aastat põdeda: kasv jääb niruks ning õitsemine on kasin ja hiline.
Sügisese mahapaneku korral niisugust muret ei ole, sest sibulad juurduvad kõige paremini jahedas, temperatuuril alla kümne soojakraadi. Kevadel sellist temperatuuri tagada ei saa, ilm võib kiiresti soojemaks minna.
Enamik liiliaid tahab Rangi kinnitust mööda, et sibul saaks 15—20 sentimeetri, kirjuliiliate puhul mõnikord koguni 25—30 sentimeetri sügavusele, kuid valge liilia puhul piisab ainult mõnest sentimeetrist. Liiliasibul, eriti idahübriididel, ei talu sooja mulda. Kõigest mõne kraadi võrra soovitust kõrgem temperatuur võib neile halvasti mõjuda ning kasvu pidurdada.
«Sakslased veavad Kaug-Idast ja Jaapanist pärinevate sortide alla mõnikord torudega jahutuse,» pajatab lillemees. Paljud teised liiliad on küll temperatuuri kõikumise suhtes leplikumad, aga sooja mulda ei taha nemadki. «Liilial peaksid jalad olema külmas ja pea soojas,» ütleb Mati Rang kokkuvõtteks.
TEABEPÄEV
15. aprillil kell 11 algab Võhma aiandusseltsi Kanarbik eestvõttel sealses kultuurikeskuses üritus, kus lillekasvataja Mati Rang pakub õpetust liiliate kohta.
• Rang kõneleb uutest põnevatest sortidest ning õpetab neid soomuste abil paljundama.
• Ta jagab liiliate kasvatamise nõkse.
• Samuti räägib lillekasvataja looduslike liilialiikide kasvatamisest.
Allikas: Mati Rang