MARTIN ENN ⟩ Tõejärgne ajastu ehk Sõnnik jääb sõnnikuks

Martin Enn Foto: Erakogu

Mai esimesed kaks nädalavahetust olid meil sel aastal kevadised ja päikeselised. Kibelust minna oma maakodus õue toimetama on aga häirinud kõigil päevadel lõpmatu tsisternautode voorimine ning hinge mattev sõnnikulehk. See on meie külas nagu ka kümnetes teistes igakevadine: põldudele kallatakse sadades tonnides loomatööstuse jääkprodukte.

Kasvasin ise talus, kus peeti loomi. Olid nii sead kui piimalehmad. Samuti oli umbes kilomeetri raadiuses kaks suuremat sorti farmi. Hais ei ole seega minu jaoks midagi uut ja ma ei saa end ka ülemäära pirtsuks pidada: omajagu töötunde on elus kogutud intensiivfarmides seadmeid paigaldades. Meenub seik lapsepõlvest, kui naabripoisiga ühe oma küla farmi sõnnikuhoidlas turnisime. Ühel hetkel vajusin kõrget sõnnikuhunnikut katvast külmetanud koorikust läbi ja olin otseses mõttes kaelani pasas. Koju ei julgenud minna, sest jalas olid just humanitaarabist tulnud "uued" punased teksapüksid. Üritasin neid siis tiigivees puhastada, ise külmast sinine.

Lapsepõlves ja tegelikult peaaegu 30. eluaastani arvasin, et loomakasvatus koos oma "aromaatse" jääkproduktiga on normaalne ja vajalik ning lausa kasulik on läga põldudele kallata. Siis aga sattus kätte üks raamat meie tervise kohta ja esimest korda elus lugesin, et loomne toit ei ole mitte ainult ebavajalik, vaid on lausa kahjulik nii meile endile kui meid ümbritsevale. Olin skeptiline, kuid kõik faktid olid loogilised ning pärast selleteemaliste dokumentaalfilmide vaatamist oli asi selge: loomsed tooted jäävad minu elust edaspidi välja.