Noored huvituvad poliitikast, kui nende hääl loeb

Mihkel Lees Foto: Erakogu

Mihkel Leesi arvamuslugu on kirjutatud ajendatuna 27. märtsil ilmunud Renzo Rajaste loost «Kas oleme valimisea langetamiseks valmis?».

REFORMIERAKONNA noortekogu tõstis paar kuud tagasi uuesti päevakorrale valimisea langetamise teema. Mõni aeg hiljem saatis justiitsministeerium Eesti poliitilistele ja apoliitilistele ühendustele pöördumise, milles palus avaldada samal teemal arvamust. Eri väljaannetes võib leida nii valimisea langetamist toetavaid sõnavõtte kui ka kahtlejate kirjutisi.

«Sakala» veergudel kahtles valimisea langetamise mõttekuses Renzo Rajaste. Ta väitis, et praeguses õppekavas on ühiskonnateadlikkuse koha peal suured puudujäägid ning 16—18-aastased noored ei suudaks poliitilisel maastikul adekvaatselt orienteeruda.

Samuti tõi Rajaste välja idee, et hääletada võiksid ainult maksumaksjad, välistades oma mõttekäigus ka pensionärid. Lisaks väitis ta kõnealuses artiklis, et pahatihti vormivad parteide noorteorganisatsioonid mõtlevate inimeste asemel tublisid parteisõdureid.

Mõistan Renzo Rajaste muret ja kõhklusi, kuid ei saa kõikide tema väidetega kaugeltki nõustuda.

VALIMISEA LANGETAMINE iseenesest ei ole tõepoolest terviklik lahendus. Noorte teadlikkuse suurendamiseks on kindlasti vaja lisameetmeid, olgu see siis ühiskonnaõpetuse täiustamine või muud laadi noortepärane teavitustöö. Seda näitab ka Austria ja Saksamaa kogemus. Keegi ei ole täiendava teavitustöö vajalikkust ka kahtluse alla seadnud.

Siinkohal tuleb siiski arvestada tõsiasja, et noorte ligipääs infole on viimasel kümnendil varasemaga võrreldes tunduvalt suurenenud. Internet ja nutitelefonid võimaldavad noortel väga kiiresti asukohast olenemata maailmavaateliste küsimuste või partei programmidega tutvuda.

Kergeusklik oleks aga loota, et enamikul noortest tekib poliitikahuvi enne, kui nad valida saavad. Kas käesoleva artikli lugejad võtaksid kokaraamatu põhjaliku uurimise alla, kui nad teaksid, et lähima kahe aasta jooksul neid nii või naa pliidi ligi ei lasta? Seega on noorte ühiskondliku huvi tekitamiseks ja soodustamiseks ainuõige võimalus lubada neil ühetaolistel ja otsestel valimistel otsustada.

Samuti ei julgeks ma väita, et pensionärid oma hääle kartulikoti eest ära müüvad ning et hääleõigus peaks olema seotud maksude maksmisega. Eks ole ju paegused noored tulevased maksumaksjad ning pensionär on oma maksud elu jooksul juba tasunud. Seega võiksid minu arvates julgelt hääletada nii 16-aastane tulevane töötaja kui auga välja teenitud puhkust nautiv pensionär.

Väidet, et erakondade noortekogud kasvatavad mõtlevate inimeste asemel tublisid parteisõdureid, ei saa ma vähemalt Reformierakonna noortekogu näitel adekvaatseks pidada.

Noortekogu 2000-le alla 18-aastasele ning ühiskonnast väga huvitatud noorele ei tutvustata ainult Reformierakonna programmilisi tõekspidamisi. Reforminoorte koosolekud on kogu Eestis üles ehitatud mõtlemist ja kriitilist meelt soosivas vormis, mis tähendab, et noorteklubid valivad huvitava teema ning kutsuvad seda tutvustama ning arutelu juhtima oma ala eksperdi.

Need eksperdid ei ole ainult oma erakonna poliitikud. Eesti majanduse üle on noortega arutlenud Reformierakonna suhtes kriitiline Viktor Trasberg, samuti on nad kohtunud mitme Isamaa ja Res Publica Liidu ning Keskerakonna poliitikuga ning küsinud Baltimaade poliitika keerdkäikude kohta Veiko Spolitiselt. Seda rida võiks pikalt jätkata.

EELTOODULE TUGINEDES väidan, et noored on ühiskonnas toimuvast huvitatud, kui neil on võimalik oma arvamust avaldada ning kaasa rääkida. Usun siiralt, et valimisea langetamine koos noorte teadlikkust parandavate meetmetega on väärt idee, mille elluviimisega ei kaota Eesti ühiskond midagi. Pigem võidab tugevalt.