JUHTKIRI ⟩ Võrreldes 1990-ndatega on olukord liikluses küll paremaks muutunud, aga kas see on hea?

Sakala logo Foto: Sakala

Kiiruseületamise põhjenduseks tuuakse ikka vanu häid argumente. «Ma pean kiirust ületama, sest kui ma ei ületa, hakkavad kõik minust mööda sõeluma ning see põhjustab liiklusohtlikke olukordi.» – «Ma pean eesliikujast mööda sõitma, sest ta sõidab ainult 88-ga!»

Arvatakse ekslikult, et möödasõidul tohib kiirust ületada ning et tänapäeva autod, rehvid ja teed on kõik nii head, et suviti võiks enamikus kohtades suurendada piirkiiruse vähemalt 120 kilomeetrini tunnis. Räägitakse kolonnist ning sellest, et piirkiirusega sõitja on ohtlikum kui kiiruseületaja. Samuti sellest, et spidomeeter valetab.

Suuremat sorti ajasäästu kiiruseületamine seejuures ei anna. Halvimal juhul saab keegi surma, paremal jõutakse sihtkohta mõni minut varem. Oletame, et autojuhil on vaja läbida 78 kilomeetri pikkune teelõik. 90-kilomeetrise tunnikiirusega kuluks tal selleks 52 minutit eeldusel, et ta sõidab kogu tee ühtlase kiirusega. 115-kilomeetrise tunnikiirusega läbiks ta sama lõigu 41 minutiga. Kas see kümmekond minutit on väärt eluga riskimist?