Peep Maasiku lavastust läksin vaatama suurte lootustega. Isegi mitte niivõrd tõsise teatrielamuse ootuses – oli ju teada, et see ei ole tõsine tükk, vaid pila riigikogu töö arvel. Viimati mainitu on viimastel aastatel tõepoolest olnud pehmelt öeldes üllatusterohke, pakkunud lõuapoolikutele ohtralt materjali vaimukusteks. Riigikogus on alalõpmata anekdootlikke situatsioone, mis just nagu kutsuksid selle üle nalja viskama. Kuid … Nalja võib ja tuleb sellistel teemadel teha, aga ikka nii, et see ei muutuks ilkumiseks, muidu hakkad kahtlema, kas naljategijad ise on ikka targemad kui nalja põhjustajad. Ma ei söanda end Eesti viimase aja stand-up-komöödiatega kursis olevaks pidada, kuid aastaid tagasi nähtud Piret Krummi ja Katariina Tamme kava oli küll nauditav. Ka poliitilise nalja koha pealt Eesti teatril on, mille üle uhkust tunda. Seesugust mäletan mina Toomas Kalli ja Eino Baskini Vanalinnastuudio "Prügikasti" kavadest.
Minu suured ootused Maasiku lavastuse suhtes olid tingitud ka sellest, et tema juhitav produktsioonifirma Temufi on viimastel aastatel saanud hakkama õige mitme tunnustust vääriva tööga. Tuletagem meelde kas või Maasiku enda lavastatud "Maakat" Olustvere mõisapargis (2021), Peeter Tammearu lavastatud ning Temufi produtseeritud "Einsteini ja Margaritat" samas mõisas (2022) või Kaili Viidase Viljandis Uueveski basseinide juures lavastatud "Suurt Boyd ja Väikest Boyd" (2023). Seega on Temufi ja Peep Maasik taganud endale kõigega hakkamasaaja maine.