TEATRIARVUSTUS Magedad naljad on teil, härra Maasik! (1)

Enn Siimer
, teatriarmastaja
Copy
Viljandimaal Vastemõisa rahvamajas esietendus loomingulise ühenduse Temufi poliitkomöödia "Pidu Riigikogus" – lugu sellest, mis juhtub, kui Toompeale jõuavad tavalised inimesed meie seast. Laval on Silver Kaljula (vasakul), Lauri Kink ja Veiko Täär.
Viljandimaal Vastemõisa rahvamajas esietendus loomingulise ühenduse Temufi poliitkomöödia "Pidu Riigikogus" – lugu sellest, mis juhtub, kui Toompeale jõuavad tavalised inimesed meie seast. Laval on Silver Kaljula (vasakul), Lauri Kink ja Veiko Täär. Foto: Kevin Kohjus

Hiljaaegu tekitas teatrihuviliste seas furoori ajakirjanik Tuuli Põhjakase ülikriitiline arvustus Postimehes "Franz Malmsten, ära tee rohkem nalja". Sellele vastas teatriautoriteet Jaak Allik, kes tunnistas Franz Malmsteni püstijalakomöödia igati hea maitse kohaseks. Mina ise pole seda lavastust näinud, kindlasti aga aitab Põhjakase retsensioon sellele korralikku kassat teha. Nii see juba on: kui midagi maha tehakse, tahavad kõik mahatehtavat oma silmaga näha.  

Peep Maasiku lavastust läksin vaatama suurte lootustega. Isegi mitte niivõrd tõsise teatrielamuse ootuses – oli ju teada, et see ei ole tõsine tükk, vaid pila riigikogu töö arvel. Viimati mainitu on viimastel aastatel tõepoolest olnud pehmelt öeldes üllatusterohke, pakkunud lõuapoolikutele ohtralt materjali vaimukusteks. Riigikogus on alalõpmata anekdootlikke situatsioone, mis just nagu kutsuksid selle üle nalja viskama. Kuid … Nalja võib ja tuleb sellistel teemadel teha, aga ikka nii, et see ei muutuks ilkumiseks, muidu hakkad kahtlema, kas naljategijad ise on ikka targemad kui nalja põhjustajad. Ma ei söanda end Eesti viimase aja stand-up-komöödiatega kursis olevaks pidada, kuid aastaid tagasi nähtud Piret Krummi ja Katariina Tamme kava oli küll nauditav. Ka poliitilise nalja koha pealt Eesti teatril on, mille üle uhkust tunda. Seesugust mäletan mina Toomas Kalli ja Eino Baskini Vanalinnastuudio "Prügikasti" kavadest. 

Minu suured ootused Maasiku lavastuse suhtes olid tingitud ka sellest, et tema juhitav produktsioonifirma Temufi on viimastel aastatel saanud hakkama õige mitme tunnustust vääriva tööga. Tuletagem meelde kas või Maasiku enda lavastatud "Maakat" Olustvere mõisapargis (2021), Peeter Tammearu lavastatud ning Temufi produtseeritud "Einsteini ja Margaritat" samas mõisas (2022) või Kaili Viidase Viljandis Uueveski basseinide juures lavastatud "Suurt Boyd ja Väikest Boyd" (2023). Seega on Temufi ja Peep Maasik taganud endale kõigega hakkamasaaja maine.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles