«Aino on hea tüdruk». Seinale kirjutati juba sajandeid enne Facebooki

Viljandi kunstikooli direktor Laineli Parrest teab, et Viljandis on luukerede sein ja Loreida sein. Ja veel rohkelt sõnumitega seinu. Foto: Elmo Riig

«Juuli. 1825. aasta. Lydia, Sonete ja Margarete 1825 Fellin ja kes nad kõik olid ja siin käisid. Või olid hoopis noormehed, kes igatsesid nende järele? Igal juhul siin nad olid.»

Viljandi kunstikooli direktor Laineli Parrest vaatab säravate silmadega ühte Viljandi vanalinna hoovi kaunist vahvärkehitist, mille punastele tellistele on kellegi käsi paarisaja aasta eest jätnud need nimed ja kuupäevad. See kiri on teadaolevalt vanim, mis Viljandi majaseintelt leitud.

Kui osata vaadata, võib vanalinna majadelt leida kümneid ülestähendusi. On nimesid, on kuupäevi. On kiibakaid pookstaveid ja kalligraafilist käekirja. Palju on midagi arvutatud. Laineli Parrest vaatab kõike seda alati uue pilguga. Ta teab, et Viljandis on luukerede sein ja Loreida sein, aga ikkagi käivad nende otsimisega kaasas hasart ja leidmisrõõm. Ja väikese taga on midagi suuremat. Alati. Nii ka nüüd. Mitte ainult see, et vaatad kodulinnas oma nina ette.