/nginx/o/2010/03/02/324654t1h4c4c.jpg)
Homme, 8. aprillil oleks Viljandi lähedal Tohvril elanud kivilepatriinude maalija Reelika Karu saanud 32-aastaseks. Haigus, millega see vapper naine oli võidelnud, viis ta endaga möödunud suve lõpul.
Repliik: Lepatriinude päev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan, kuidas käisin Reelika 30 aasta juubelil. Nagu ta oli palunud, viisin kingituse asemel raha. Sünnipäeval kogutud summa soovis Reelika annetada rasket haigust põdeva seitsmeaastase Varvara ravi heaks. Seda ta tegigi. Nüüd pole kahjuks ka pisikest Varvarat enam meiega — Narvas elanud tüdruku elu lõpetas halva inimese kuri käsi.
Hiljuti helistas mulle Reelika sõber Sirje Kannel. Ta soovis lehe kaudu teha üleskutse, et Reelika sünniaastapäeval otsitaks välja kivilepatriinud, mille see kauni hingega naine oli oma elu jooksul maalinud ja teistele rõõmuks kinkinud. Lepatriinusid oli sadu, igaüks ise suuruse ja kujuga. Kõigis oli killuke Reelika andmisrõõmu.
«Selle päeva moto võiks olla «Märka ja hooli!»,» kõneles Sirje Kannel. «See võiks olla lepatriinude ärkamise päev, mil inimesed vaatavad ärksa pilguga enda ümber ja püüavad teistele rõõmu teha, just nagu tegi Reelika.»
See on hea mõte. Las lepatriinud ärgata!