/nginx/o/2024/03/22/15960500t1h1cc5.jpg)
/nginx/o/2024/04/05/15985284t1hf12d.jpg)
Kliimaministeerium tutvustas hiljuti oma jäätmereformi plaani, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lähikuudel muutuma eelnõuks ning järgmisest aastast kehtima hakkama. Reformiga tahetakse parandada taaskasutust ning jäätmete kokkukorjamist, omavalitsustele tähendab see aga lisakohustusi. Viljandi abilinnapea Kalvi Märtini hinnangul on riik jäätmeküsimusele lähenenud valest otsast ning püüab oma tegemata jäetud töö omavalitsuste kaela lükata.
Reform paneb omavalitsustele kohustuse saavutada olmejäätmete liigiti kogumisel teatud tase ehk siis teisisõnu paneb omavalitsused vastutama selle eest, et nende elanikud sordiksid oma jäätmeid ning teeksid seda võimalikult hästi. Muu hulgas tähendab see ka seda, et omavalitsused peaksid hakkama koguma pakendeid, mis seni on olnud tootjavastutusorganisatsioonide rida, ning vastutama selle eest, mis neist pärast kokkukorjamist edasi saab.
Abilinnapea Kalvi Märtin, püüdsin ennast selle jäätmereformi teemaga kurssi viia ning ega ma ülemäära palju targemaks ei saanud. Lihtinimese seisukohast saan aru, et konteinereid tuleb juurde ja kui ma ei sordi, siis maksan rohkem. Mind ei paista see rohkem puudutavat. Kuidas omavalitsus asja näeb?
Otse välja öeldes: riik üritab juba aastaid, tegelikult aastakümneid omaenda tegemata tööd omavalitsuste kaela ajada. Kui jäätmereformi eesmärk oleks see, et prügi saaks sorteeritud, siis selleks ei ole ju tarvis suurt revolutsiooni teha. Aga see, millest ja kuidas praegu räägitakse, on keskkonnareform: paneme viis konteinerit ja päästame looduse.
Tuletame nüüd meelde, mismoodi tekkis kohalikele omavalitsustele biojäätmete liigiti kogumise kohustus. Ühel hetkel riik ütles, et alates sellest kuupäevast peavad hankes olema sees nõuded biojäätmete liigiti kogumiseks, ja nii saigi. Ja praegu on Viljandis konteinerid olemas ning saab liigiti koguda, lisaks kompostida. Ülemäära suurt järelevalvet me selle üle küll ei tee, eeldame, et inimesed on ikka seaduskuulekad. Aga süsteem sai korda väga lihtsalt: riik andis kuupäeva.
Jäätmereformi kohta on ju ka kuupäev antud: järgmisest aastast olgu uues hankes sees!
Mõtleme kõigepealt biojäätmetele, mida juba liigiti kogutakse. Kas iga kohalik omavalitsus peaks tegema näiteks ise endale biogaasijaama? Ei tundu nagu mõistlik, eks ole, sellised asjad peaksid olema ikka tsentraalsed. Riigil olekski lihtne öelda, et sellest ja sellest kuupäevast peate liigiti koguma, aga praegu ei ole see, mis jäätmetest edasi saab, kohaliku omavalitsuse probleem. Need kogutakse kokku ja nendega toimetatakse siis edasi. Nüüd tahab riik selle ülesande meie kaela ajada. Miks? Sest süüdlast on vaja. Ja süüdlast on vaja seetõttu, et jäätmereformiga on täiesti valest otsast pihta hakatud. Ma olen vaadanud uudistest klippe, kus kliimaministeeriumi nõunikud räägivad, et kui omal ümbertöötamisvõimekust ei ole, siis saab ju jäätmed ka "kuskile Eestist välja vedada". Kuhu?! Kuidas?!
Riik ei ole sellega ise tegelnud ning nüüd on vaja see omavalitsuste õlgadele panna.
Noh, kui riik ise hakkama ei saa ...
Sealne seltskond ei saa isegi sellest aru, et meil on praegu pakendite süsteem hoopis teistmoodi korraldatud. Räägitakse, et peab tellima terve hulga konteinereid. Segaolmeprügi ja biojäätmed meil juba on, juurde tulevad siis plastist ja metallist pakendijäätmed, klaasist pakendijäätmed ning paberpakendid.
Praegu on meil olemas tootjavastutusorganisatsioonid. Kauba maaletooja või tootja võtab seadusest tuleneva kohustuse pakendid kokku koguda või delegeerib selle kohustuse kellelegi teisele. Tarbija selle eest maksma ei pea, sest ta maksab juba toodet ostes selle tasu kinni.
Umbes sama süsteem, et sa pead saama oma vanad rehvid ära anda sinna, kust sa need ostsid, eks?
Just nimelt, sinna, kust ostsid, pead saama tagasi anda või peab see olema muul moel tarbijasõbralikult lahendatud. Tootjavastutus tähendab aga, et tegelikult kuuluvad kõik pakendid tootjavastutusorganisatsioonidele. Need kogutakse kokku ja linna on juba paigutatud konteinerid, kuhu saab tasuta ära anda.
Ja linn siis hoiab nende heakorral silma peal.
Noh, tegelikult peaks seda praegu tegema tootjavastutusorganisatsioonid. Tegelik elu on muidugi teistsugune, kontroll nende konteinerite üle sisuliselt puudub. Pakendiseadust võime siin küll lugeda, aga eks ikka hoiame silma peal, tellime vajaduse korral tihedamalt tühjendusi ning nii edasi. See meie omavaheline suhe praegu on veel täiesti eraldi teema.
Aga kui nüüd tahetakse, et kohalikud omavalitsused hakkaksid ka pakendeid lisaks biojäätmetele koguma, siis tarbijale – sulle – tähendab see seda, et sina maksad ühe asja eest kaks korda. Kaupu ostes maksad oma pakendi utiliseerimise juba kinni ning seejärel ütleb kohalik omavalitsus riigi käsul sulle, et pead hakkama neid pakendeid oma kodu juures liigiti korjama. See ei ole tasuta teenus. Kui sa ostad piimapaki, siis oled sa selle pakendi utiliseerimise juba üks kord oma taskust kinni maksnud.
Mina, lihtinimene, kehitan ikka selle peale õlgu. Pakendikonteiner on minust kaugel, alatasa täis ning mulle oleks väga mugav, kui ma saaks neid kodu juures konteinerisse panna ... Prügiarve on praegu ju mõni euro.
Selline mugavusteenus on inimestele juba olemas: saabki tellida era- või kortermaja juurde pakendikonteineri ja selle eest siis maksta. Aga inimene maksab seda teadlikult ja vabatahtlikult. Minule on see põhimõtteline küsimus. Kas sa tahaksid oma telefoniarvet kaks korda maksta?
Eriti ei taha, kui aus olla.
No vaat. Miks siis pakendi eest peaksid tahtma maksta?
Ja ega tootjavastutusorganisatsioonid ka neist plaanidest vaimustuses ole. Nad on isegi kohtus käinud vaidlemas sel teemal, et pakendid kuuluvad neile. Mõned omavalitsused on juba nimelt alustanud pakendite kogumist korraldatud jäätmeveo ringidel. Tootjavastutusorganisatsioonide seisukoht on sisuliselt, et seda ei tohigi nendega kokku leppimata, õigusakte ja regulatsioone muutmata teha.
Nii et ka pakendikogujad on asjale vastu? Ja nende vastumeelsus on lihtne: nemad jäävad oma pakenditest niimoodi ilma.
Just. Enne kui öelda, et kohalikud omavalitsused peavad hakkama pakendeid koguma, tuleks riigil üle vaadata see, et me ei maksaks ühe asja eest kaks korda. Ja praegu tekib see situatsioon igal juhul. Olgu pealegi summad väikesed! Ma räägin põhimõtetest. Riik ei tohi niimoodi käituda! Ja olete te üldse kuulnud, et sellest teemast praegu kuskil mujal räägitaks?
Ei.
Seejuures ma rõhutan, et olen absoluutselt nõus sellega, et pakendeid tuleb koguda, jäätmeid tuleb liigiti koguda. Aga kogu süsteem tuleks üle vaadata, mitte lükata seda omavalitsuste kaela, et vaadake ise.
Ma oletan, et Viljandi linn on üritanud selles küsimuses riigiga suhelda ning vastuseid saada.
Noh ... Minu teada tegelikult ei ole. Aga kui sa oled juba ligi kümme aastat töötanud, siis sa ju tead, et no mida sa ikka suhtled. Tulemus on ju teada. Ma olen pessimist, aga ... Mis vastust me sealt ootaksime? Ei tule sealt mingit vastust.
No aga siis oleks võimalik vähemalt öelda, et selles küsimuses on suheldud ja üritatud vastust saada. Praegu võib riik suuri silmi teha, et tema ei tea, et mingeid probleeme oleks.
Eelnõu polegi veel meieni jõudnud. Meile korraldatakse infopäevi alles ... Ja õigupoolest on sageli esimene allikas, kust omavalitsusjuhid kavandatavatest uuendustest teada saavad, avalik meedia. Samas ei ole eelnõude kooskõlastusringis üksik omavalitus riigi silmis partner. Riik küsib kooskõlastust esindusorganisatsioonilt, milleks on linnade ja valdade liit, ning ainult läbi selle on meil võimalik kaasa rääkida. Kui see kooskõlastusring ükskord meieni jõuab, eks siis püüame juttu teha. Siinkohal olgu huvitava faktina märgitud, et selle liidu asedirektor on Rait Pihelgas, kes on samas ka allpool nimetatud mittetulundusühingu Eesti Jäätmehoolduskeskus juhataja. Minu silmis on kõnealuse teema puhul kits kärneriks.
Niisiis, pakenditest peaksid siis loobuma kas omavalitsused või praegune süsteem. Kumb mõistlikum oleks?
Rõhutan, et toetan jäätmete kogumist väga, aga riik peaks olema see, kes ülevalt alla süsteemi ümber teeb.
Tulles tagasi selle märkuse juurde, et kodu juures on ju mugavam koguda, siis küllap tulevikus mingisuguse hübriidlahenduseni jõutakse ning ma olen ise ka seda meelt, et need suured konteinerid võiksid kaduda. Saab kasutusele võtta mitme kogumiskambriga prügiautod, mis ühe ringiga mitu konteinerit tühjendavad, kodude juures saavad kõik kenasti ära anda oma puhtad pakendid ... See kõik on ilus ja seda eesmärki toetan. Aga omavalitsusjuhina küsin: mis neist jäätmetest siis edasi saab?
Praegu on riik läbi õigusaktide vastutama pannud tootjavastutusorganisatsioonid. Ja mulle tundub nii selle kui mitme teise teema juures, et riigi tasandil ei saada päris hästi aru, kuidas asjad kohalikul tasandil on korraldatud või toimivad. Praegu puudub seal igasugune arusaam, kuidas asi on mõeldud toimima hakkama. Mul on endalgi ainult küsimused, mitte ainsatki vastust.
Seni on meile öeldud, et peame kõigile jäätmetele eraldi hanke korraldama: üks vedu olmejäätmete, teine pakendite, kolmas mille jaoks tahes ... Nii ju transpordikulud ei vähene! Kuidas see asi mõeldud on?
Ja see on ainult üks paljudest küsimustest. Rääkimata sellest, et üks kohalik omavalitsus ei saa kontrollida seda, mis jäätmetest edasi saab. Praegu see polegi meie asi.
Aga tahetakse teha.
Aga tahetakse teha. Aga mida me selle teadmisega edasi teeme? Kuhu hakkab Viljandi linn neid pakendeid viima? Kas kuskile mujale kui praegune jäätmekäitleja? Vaevalt, aga juhin tähelepanu sellele, et on üks niisugune huvitav ettevõte nagu Eesti Jäätmehoolduskeskus, mis on iseenesest kunagi kohalike omavalitsuste baasil tekkinud. Ilmselge, et omavalitsused ei suuda üksipäini oma jäätmetega midagi teha, on tarvis koostööd selles küsimuses. Ning ma ei ütle, et koostegemine oleks halb, aga praegu seisame silmitsi olukorraga, et vana süsteem tahetakse ära lõhkuda ning uut asemele ei anta. Viljandil ei ole vähemalt küll praegu varnast võtta ühtegi head lahendust, kuidas hakata jäätmete eest ise vastutama.
Jäätmehoolduskeskusega on ühinenud kõik Viljandimaa omavalitsused peale Viljandi ning nemad siis pakuvad mitmesuguseid teenuseid. Meie ei ole liitunud, sest me oleme praegu veendunud, et suudame teha paremaid hankeid ja saada paremaid tingimusi, kui see mittetulundusühing pakub. Aga kui uus kord kehtima hakkab, siis ega meil teist teed ole kui sellega liituda. Aga üksnes liikmetasu on juba tuhandetes eurodes ... Ja mittetulundusühing propageerib uue korra kehtestamist praegu väga. Juhatuse esimees Rait Pihelgas on ju Reformierakonna liige, eks sealt need seosed tule.
Kohaliku omavalitsuse tasandil on tegu absurdiga, et sunnitakse niimoodi uue süsteemi ja Jäätmehoolduskeskusega liituma. Ma ei saa öelda, et ma kindlalt tean, et uus kord on lõpuks väga halb, aga kas see kõik peab niimoodi toimuma? Ma ei tea.
Kõik see hälbib päris tugevasti jutust, mida me kuulnud ja lugenud oleme, et kõik saab olema väga ilus.
Kui eesmärk on panna eraldi konteinereid, siis olekski väga lihtne. Tuleks loobuda sellest keskkonna- või jäätmereformi mõttest ning anda lihtsalt korraldus: pange konteinerid! Paneksime. Kõige suurem probleem on, mis jäätmetest edasi saab.
Kui ma õigesti aru saan, siis selle asja üks suur tagamõte on see, et meid ähvardavad euroliidu trahvid viletsasti organiseeritud jäätmemajanduse eest. On meie olukord jäätmete ja taaskasutusega siis nii kehv?
Jah, aastaid tagasi on riik võtnud endale kohustusi ning jätnud need täitmata, nüüd püüab ta selle kõik kiiruga omavalitsuste kaela lükata ... Aga mida saab teha omavalitsus?
See on selgesti üleriigiline teema. Riik peaks aktsiisimaksuga muutma pakendite kasutamise kallimaks, kui tegu on selliste pakenditega, mida ei anna taaskasutusse suunata. See on koht, kust peaks alustama, riik hakkab aga valest otsast pihta. Kõik muud jutud on sellised ... kõrvalhoovused.
Viljandimaa omavalitsuste liidu juht Alar Karu küsib riigi käest, et kui väikesed maagümnaasiumid kinni panna ja süsteem ära lõhkuda, siis mida ta vastu annab. Ma võiksin temaga hiljuti tehtud haridusreformiteemalise intervjuu ette võtta ning mõned laused oleksid väga sarnased täna kuuldutega: ei mõisteta kohalikku tasandit, süsteem lõhutakse, asemele ei tehta suurt midagi. Kas omavalitsuste ja riigi suhted ongi nüüd kõigis teemades viimasel ajal sellised?
Mida rohkem ma siin olen, seda rohkem tekib tunne, et – jah. Ühtpidi on selge, et kõik peavad kokku hoidma. Aga aastate kaupa on olnud nii, et riik tekitab endale kokkuhoiu mõne teenuse või protsessi sulgemisega. Ja teeb niimoodi, et lükkab selle kohaliku omavalitsuse kaela. Natukene annab raha ka kaasa. Ja kohalik omavalitsus hakkabki tegema, aga riik raha juurde ei anna ja sellepärast ongi paljud omavalitsused praegu sellises seisus, nagu nad on. Rahakott on tühi lihtsalt.
Ja omavalitsustel pole võimalust ise raha teenida.
Sisuliselt küll. Nende maksude nimekiri, mis on kohaliku omavalitsuse seaduses loetletud, on väga väike.
Maamaks ...
See on aastaid Viljandis olnud suurusjärgus 150 000 eurot. Millest me räägime, kui eelarve suurus on üle neljakümne miljoni?
Kas saaks siis olukorra parandamiseks omavalitsustele tuluteenimise võimalusi juurde anda?
Ka jäätmereformi juures räägitakse omavalitsustele: "Aga te saate kehtestada prügimaksu!" Noh ... (Laiutab mitu korda käsi ja ohkab.)
Tegelikult oleks vaja riigieelarvest raha jaotamine üle vaadata, sest meil on see üsna mikroskoopiline. Maaomavalitsustes ehk koguneb maamaksust mingi summa, aga Viljandis pole vahet. Kui me selle kümnekordistaksime, alles siis saaksime miljonist rääkida, see aga pole ju mõeldav. Aga omavalitsuste käest muudkui küsitakse, näiteks hooldereformi puhul või, palun väga, eelmisel aastal läks meil õpetajate palgatõusuks 800 000 eurot. Riik otsustas: tehke! Ja ollaksegi kohalikes omavalitsustes käpuli, nii kurb, kui see ka ei ole.
Viljandi tundub olevat keerulises seisus, aga mitte käpuli.
Päris käpuli me ei ole, aga peame tegema neid asju, millest on juba palju räägitud. Me elame praegu tegelikult üle oma jõu. Selgelt üle oma jõu.
Kas riik tunneb huvi selle vastu, mis kohalikul tasandil toimub?
Ma ei tea, kui palju riik selle vastu huvi tunneb, mis meil siin toimub. Linnapeatoolil oleks pilt ehk pisut teine, aga siin ametniku rajal olles ma küll huvitundmist näinud ei ole. Ehk ainult isiklike jutuajamiste tasemel, aga ametlik dokumentatsioon huvitundmist ei näita.
Võtan vahepeal kokku: järgmisel aastal tuleb jäätmereform, mis päästab Eesti jäätmetrahvist ja maailma pealekauba, aga keegi ei tea veel täpselt, kuidas see tööle hakkab. Seni on vastukäivad sõnumid selle kohta, mis saab näiteks pakenditest, mida peab hakkama korjama omavalitsus, aga mis tegelikult on tootjavastutusorganisatsioonide omad. Kodanikud maksavad kõige eest kaks korda, seejuures peab omavalitsus hoolitsema, et need jäätmed saaks taaskasutusse, kuigi üks omavalitsus ei saa midagi teha ning on vaja liituda näiteks Eesti Jäätmehoolduskeskusega, kes küsib tuhandeid eurosid liikmemaksu. Tegelikult praegune süsteem töötab, lihtsalt riik peaks ise hoolitsema selle eest, et maakondadest kokkukorjatu ringlusesse jõuaks.
Jah, ja eks riik teebki oma reformi ära. Seejuures on see inimestele tõesti üsna väike mure, sest me räägime seal üksnes sentidest ja inimesed ei saa hinnatõusust arugi. Aga puhtõiguslikult ei ole see kõik normaalne ning ma ei ole seni mitte ühestki sõnumist ega kirjast näinud, et riik aru saab, et see pole normaalne. Kõigist jäätmetest räägitakse kui ühtedest jäätmetest, aga õigusaktid, mis neid reguleerivad, on erinevad. Ja sellest lihtsalt ei kõnelda praegu mitte kuskil.
Seejuures on meil jäätmete töötlemisega omad mured, mida ma polegi veel puudutanud. Näiteks räägitakse sellest, et tuleb hakata tekstiili eraldi koguma. Võtame nüüd minu pintsaku. Siin on mitu erinevat materjali kokku õmmeldud, nööbid ... (Katsub oma pintsakut igast küljest.) Põhimõtteliselt seda saaks mingil määral taaskasutada, aga millise tehnoloogiaga? Mis võtaks eest ära nööbid ja lahutaks erinevad materjalid?
/nginx/o/2024/04/05/15985284t1hf12d.jpg)
/nginx/o/2024/04/05/15985285t1ha5c8.jpg)
Noh, seda oleks ilmselt kõige mõistlikum käsitsi teha.
Jah, ja kes seda tegema hakkab?
Seejuures puudub riigil isegi ühtne arusaam sellest, et milliseid jäätmeid kuhu panna. Kena näitsik räägib, kuidas riigis hakatakse looma jäätmesorteerimise juhendeid. Kuulge, miks te neid juba kakskümmend aastat tagasi ei teinud?! Ja seejuures on retoorika selline, et kohalikud omavalitsused on laisad ega taha jäätmeid sorteerida. Alustuseks tuleks aga paika panna süsteem, mis saab jäätmetest edasi, tegelda asjaga ikka tsentraalselt, mitte et iga omavalitsus püüab seda kuidagi ise teha.
Kas siit ei kooru välja suhtekorralduslik probleem, et riik ei julge öelda, et mõned jäätmed ongi paraku mõistlik ahju ajada?
Täiesti võimalik. Omavalitsused praegu ei tea, mis kogutud jäätmetest edasi saab, aga peame hakkama teadma.
Kui mitu korda te oma üheksa tööaasta jooksul olete samasuguse situatsiooni ees seisnud?
Oh issand, ma ei jaksa kokku lugeda! Mul ongi siin näiteks üks huvitav pakk praegu laual, nimelt muinsuskaitseala kaitsekord, kus riik tuleb jõuga ning tahab midagi teha. Seda on korduvalt volikogus arutatud ning seal ollakse seda meelt, et riik ei saa niimoodi linnast üle sõita. Tuldi, mängiti kaasamist, tegelikult tahetakse ikka kõik nii teha, nagu muinsuskaitseamet tahab. Milline haljastus meil vanalinnas olla tohib ning kas autosid võib seal parkida ja muud sellised asjad, mis tegelikult ei ole riigi asi.
Veidi skisofreeniline olukord, et riik tahab kohaliku omavalitsuse kaela jätta jäätmetega tegelemise, mis peaks siis teie jutu järgi olema riigi asi, samas ...
... ja samas, palun väga, tuleb ja hakkab korraldama meie autoliiklust! Mis on küll veidi utreeritud, aga seal on must valgel kirjas, et tuleb vähendada autoliiklust ja vältida maapealsete parklate rajamist. Mis see muud on kui liiklus? Ja kas see on riigi asi öelda? Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, miks riik selliseid asju teeb. Ka kogu selle jäätmeteema juures jääb arusaamatuks, miks seda praegu niimoodi tehakse.
Ja kehtima hakkab juba järgmisest aastast.
Täpsustan: järgmisest aastast hakkab kehtima see, et uutesse hangetesse tuleb kõik uued nõuded sisse kirjutada, vanad võivad lõpuni kesta.
Ning siis on omavalitsus olukorras, et kõigepealt saab pahandada ajakirjaniku käest, kes peab kaks korda oma pakendite eest maksma.
Kui see tundub ebaõiglane, siis jah. Mina tunnen, et see on väga ebaõiglane, ja mitte tasu suuruse, vaid põhimõtte pärast.
Seejärel saate pahandada ajakirjaniku ühistu käest, sest tolle konteineritele ei ole hoovis lihtsalt ruumi.
(Noogutab.)
Seejärel saate pahandada ettevõtte käest, kelle jäätmed ja pakendid te ära võtate.
Kui me paneme praeguse seaduse juures selle hankesse, siis jah. Mitte pahandada ei saa, aga nad ütlevad: "See on meie pakend, andke see meile tagasi!"
Seejärel saate pahandada teiste omavalitsuste käest, sest asju oleks vaja siiski koos teha, aga kõik peavad üksi oma asjade eest vastutama, nägemused erinevad ning keeruline on koostööd teha.
Võib juhtuda.
Seejärel saate pahandada Eesti riigi käest, et te ei tee seda tööd korrektselt.
Jah.
Seejärel saate pahandada Euroopa Liidu käest ...
... sest riik on selle meie kaela lükanud. Jah. Nii on, te põhimõtteliselt ei liialdanud.
Miks see kõik nii on?
Ma ei oska öelda. Inimesed vahetuvad, tekivad uued arusaamad, uued prioriteedid ... Mul on tunne, et isegi ühes ja samas ministeeriumis ei tea eri osakonnad, mida teine teeb. Tervikuna ei suudeta asja kokku panna. Üks seltskond on saanud ülesandeks tegelda ühe teemaga, teine teisega, aga omavahel nad kokku ei puutu.