HELI LUIK ⟩ Kuidas olla see küla, kes kasvatab last?

Heli Luik Foto: HEGE-LEE PAISTE

Lapse kasvatamiseks on vana ütluse kohaselt vaja tervet küla. Aga see küla kipub kaduma kohe, kui selgub, et laps on teinud midagi sellist, mis tundub olevat vale. Liiati kaob küla lapse kõrvalt kohe, kui selgub, et too vajab pikaajalist abi, järjepidevat sekkumist ja tuge. Siis on see laps enamasti üksnes vanemate, ühe vanema või äärmisel juhul sotsiaaltöötajate kasvatada.

Aga kiusamist, pahatahtlikku tegutsemist, ka enesega kimpus olemist ning suitsiidseid mõtted ei kasvata enamasti välja üks või kaks täiskasvanut. Puudega lapsi, erivajadusega noorukeid ei kasvata samuti ainult kaks-kolm täiskasvanut. Selliste olukordade jaoks ongi seda küla vaja.

Tõsi, alati ei ole meil jaksu päriselt probleemidesse süveneda, lastega üks ühele tegeleda. Tean väga hästi, kui keeruline on enesega pahuksis oleva noorega kontakti saavutada. See on raske ja see on väsitav. Aga ega see küla ole ainult üks ühele väga probleemsete lastega tegelemine. Selleks külaks võib olla ka see, kui oleme lihtsalt toeks lapsevanemale, kes kasvatab noort inimest. See ei pruugi üldse midagi väga suurt olla, see võib vabalt olla midagi nii väikest kui üks kõne sõbrale, kes on lapsevanem, et rääkida temaga igapäevastest asjadest seejuures ise hinnanguid andmata. Lubades sõbral oma mõtteid ja tundeid hinnanguid jagamata välja elada.