Sofia Joons: pole vaja pühakut või nõida otsida

Sofia Joons on osalenud meelsus­aktsioonidel ka Rootsis. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kirikus vahi alla võetud Vene punkansambli Pussy Riot vabastamise toetuseks Tallinnas Von Krahli teatris korraldatud kontserdil esines ka muusik ja August Pulsti õpistu juhataja Sofia Joons.

Riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi korraldatud tasuta üritusel esinesid Peeter Volkonski ja Propeller, Sofia Joons, Vaiko Eplik ja Eliit. Moskvast saabus kontserdile sealne teisitimõtleja Artemi Troitski ning kontserti väisas ka president Toomas Hendrik Ilves.

Möödunud nädalal tegid oma pöördumise Venemaa valitsusele ja riigiduumale avalikuks riigikogulased Juku-Kalle Raid, Marko Mihkelson, Urmas Reinsalu, Margus Tsahkna, Andres Herkel, Liisa Pakosta, Tarmo Leinatamm, Raivo Järvi ja Aivar Riisalu.

Vene võimudele sooviti meelde tuletada, et elades ühises Euroopa kultuuriruumis, on võimatu vaadata mööda elementaarsetest isiku-, sõna- ja mõttevabadustest ning inimõigustest.

Eesti pärimusmuusika keskuse juures tegutseva August Pulsti õpistu juhataja Sofia Joons, kuidas sellele kontserdile esinema sattusite?

Juku-Kalle Raid helistas ja küsis, kas olen nõus neid oma muusikaga toetama. Palusin natuke mõtlemisaega, et enda jaoks selgeks teha, millega tegu. Siis ei olnud see teema nii üleval nagu praegu. Lugesin, vaatasin videoid, mõtlesin ja läksin mängima.

Tuleb tunnistada, et sellest sai viimase aja kõige suuremat kõlapinda leidnud kontsert. Üllatas see teid?

Ikka. Minu meelest on tegemist kahetasandise moraalse paanikaga, mis toob väga hästi välja tänapäevase Eesti arvamuslikku õhkkonda. Olgem ausad, pungi eesmärk on alati olnud raputada ühiskonda ja kombata piire. Kui hästi läheb, tekib nii-öelda klassikaline moraalne paanika. See on üks tasand.

Teine tasand lähtub aga inimõiguste konventsioonist ja siis ei ole oluline mitte muusika mõju, vaid sõnavabadus. Allakirjutanud poliitikud on lähtunud konventsioonist.

Von Krahlis oli väga hea õhkkond, kokkuhoidev ja soe. Publik oli intelligentne ja tähelepanelik.

Kogu respekti juures, mida usklike vastu tunnen — meie peapiiskop reageeris vist natuke üle.

Reaktsioonid on seotud harjumuspärase märkamisega. Pussy Rioti tähendus vene ühiskonna jaoks selgub ajaga.

Minul oli hea tunne selg sirgu ajada ja toetada aktsiooni, mille eesmärk on Pussy Riotisse kuuluvate tüdrukute vabastamine vanglast.

Amnesty International juba tegi oma seisukoha teatavaks ning nõudis tüdrukute vabastamist.

Täpselt. Väga hea minu arvates.

On raske hinnata nende aktsioonide poliitilist ja kultuurilist mõju ning tähendust vene ühiskonnas. Küsimus on inimõiguste rikkumises ning teo ja karistuse ebaproportsionaalses suhtes.

Oleks lihtne öelda, et tegemist on Venemaa siseriikliku jamaga, mida ei tohi puutuda, või kutsuda tüdrukuid alavääristavalt «sellisteks inimesteks», lüüa käega ja teha midagi toredamat. Lool lõpp ja kõik!

Olete te ka varem meelsusaktsioonidel osalenud?

Jah, osalesin esmaspäevamiitingutel Rootsis aastail 1990 ja 1991. Siis küsiti tihti, miks ma seal seisan. Öeldi ka, et mõttetu ettevõtmine ja siseriiklik jama, mis sest, et aluseks oli Molotovi-Ribbentropi pakt.

Leiti, et Eestit ei ole võimalik vabaks protestida ja maailm vajavat Nõukogude Liitu tasakaalu pärast. Sain teada, et olen sinisilmne ja naiivne. Nõukogude Liit pidi püsima, sest maailm ilma selleta oleks äärmiselt ohtlik!

Oli imeline vaadata, mis edasi üsna lühikese ajaga juhtus. Millegi toimumise ajal on raske sellele õiget hinnangut anda ja tagantjärele on lihtne tark olla. Aga kui kõhutunne ütleb, et midagi on mäda või ei sobi, siis lihtsalt peab tegutsema.

Ei ole vaja otsida pühakut või nõida, neid saab vajaduse korral alati ise vorpida. Parem on otsida õiglust. Selle koha peal on inimõiguste konventsioon hea abimees.