/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2024/04/03/15980895t1hb5d2.jpg)
Viljandi turismitaristu on viimase kümnendi-kahega kõvasti arenenud, aga tundub, et ikka on veel puudu. Näiteks veekeskus, mis oleks midagi enamat kui lihtsalt kaks basseini, ja suur hotell, mis annaks konverentsiturismi võimaluse. Isegi kui otsustame veekeskuse eilsete unistuste lahtrisse kanda, on meil vaja midagi piisavalt suurt, millel oleks gravitatsioonijõud. Turist tahab ikkagi midagi teha, ta ei lähe võõrasse linna lihtsalt hotelli magama.
Sellest johtuvalt on Viljandi praegu eelkõige siseturistide päralt, mis arvestades kaheaastast majanduslangust teeb meid eriti haavatavaks. Seda näitab ka Ormissoni restorani kokkutõmbamine, mis loodetavasti jääb viimaseks, aga ei pruugi.
Samal ajal on paljud restoranid Tallinnas ja mujalgi pankroti äärel, sest hinnad on nii krõbedaks läinud, et restoranis saab söömas käia heal juhul kord kuus või paari kuu jooksul ning ka siis jääb raha maitse suhu. Kui majanduslikud olud on, nagu nad on, siis on esimene koht, kust kokku hoidma hakatakse, ikka lõbustused. See kehtib ka turismi ja siseturismi kohta. Eriti väikses Eestis, kus paljudes kohtades saab hommikul välja sõites ning õhtul koju naastes ära käia või piirduda ühe ööbimisega, kusjuures tuba valitakse hinna järgi.
Ka meie majutushinnad on kerkinud tunduvalt kõrgemale kui paljudes teistes maades. Turismi käibemaks iseenesest ei muudaks midagi, aga üldine hinnatase nii Eestis kui ka Viljandis käib meie enda kohalikele klientidele juba üle jõu ning välisturiste need ka ligi ei meelita. Niisama Lõuna-Eestisse ringi vaatama ei jääda, kui paari tunni kaugusel on juba Läti, kus saab märksa odavamalt ööbida.
Meie toidu- ja hotelliärid ootavad nüüd esiteks linnalt, aga ka valdadelt seda, et nad toetaksid ürituste toomist Viljandisse ja maakonda. Et meil oleks rohkem festivale, suuri võistlusi, rahvakogunemisi, kontserte. Jah, eks klientide meelitamine ole majutusasutuste töö, aga see ei tähenda, et omavalitsused ei võiks kaasa aidata.
Peab mõtlema sellele, mida inimesed tahavad. Folgi ajal on ju hotellid pilgeni täis ning inimesed otsivad sotsiaalmeediast mõnd diivaniserva ja lahkeid majaomanikke, kes lubaksid telgiga oma aias peatuda. Inimestel peab midagi teha olema. Kui neil on, mida teha, siis nad soovivad ka ööbida. Siin on aga vaja näiteks kultuurikorraldajate abi ning kindlasti ka olemasolevate võimaluste kriitilist ülevaatamist. Kas me kasutame Raassilla motospordikeskust otstarbekalt? Kas lauluväljak peaks alatihti tühjalt seisma?