Vinged tormid salvavad maakonda ka tulevikus

Isegi siis, kui kogu elektriliini kaitsevöönd puudest puhtaks raiuda, võivad kõrval kasvavad kõrged puud vingetes tormituultes murdudes traatideni ulatuda ja voolukatkestuse põhjustada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ehkki osaühing Eesti Energia Jaotusvõrk on lubanud Viljandimaa elektriliinide uuendamisse investeerida tänavu rohkem kui kunagi varem, on ilmne, et suurte tormide puhul tasub maainimestel ka edaspidi valmis olla pealesunnitud pimeduseks.

Eelmisel nädalal maavalitsuse kutsel Viljandis Eesti Energia Jaotusvõrgu lähiaastate plaane selgitanud võrguhalduse osakonna juhataja Innar Kaasik ütleb, et rikete kõrvaldamisega tegelevate brigaadide arvu ei ole kavas vähendada ning katkestusi puudutavat infot edastatakse inimestele aina paremini.

Tormiaegsete voolukatkestuste arv ei jäta mingit kahtlust, et Viljandimaal on elektrivõrk haavatavam kui teistes maakondades. Innar Kaasik, miks see nii on?

Viljandimaal on palju metsa. Aastakümnete eest Eesti krooni tagatiseks olnud laaned asusid küll Pärnumaal, kuid ka siin on metsa maht alati suur olnud. Praegugi on sellega kaetud rohkem kui pool maakonna territooriumist.

Ühtlasi on siin ajalooliselt välja kujunenud hõre asustus. Metsade vahel teistest eraldi paiknevaid külakesi ja väikesi kliente mõjutavad ekstreemsed ilmaolud rohkem.
Ehkki suur osa lääne poolt Eestisse tulevaid torme vaibub Pärnumaal, jõuavad võimsamad ka Viljandimaale kurja tegema. Pärnumaa on praegu heas seisus selles mõttes, et 2005. aasta suur jaanuaritorm murdis seal maha peaaegu kõik ebakindlad puud ja praegu on neil seetõttu rikkeid vähem.

Miks te ei raiu liinide ümbrust lagedaks nii laialt, et ükski murduv puu traatideni ei ulatuks?

See pole mõistlik. Palju sõltub metsa tüübist. Näiteks parimates aastates männi- või kuusemetsas pole tark kogu kaitsevööndit lahti lõigata, sest nii pääseksid tuuleiilid ka väiksemate tormide ajal jaole ja nõrgemad puud hakkaksid laviinina maha kukkuma.

Lehtpuumetsades ja pehme pinnasega kohtades lõikame enamasti lahti kogu kaitsevööndi. See ulatub liinist siiski vaid 10 meetri kaugusele ning kogulaiuseks tuleb 20 meetrit. Et keskmised Eesti metsapuud on 10—20 meetri kõrgused, tabab mõni murdudes ikkagi traate.

Nii laiu koridore, et ükski puu liinini ei ulatu, pole metsaomanike seisukohalt mõistlik teha: kokkuvõttes peaksime siis Eestis maha raiuma Hiiumaa-suuruse tüki metsa.

Seega on tormikahjud välistatud üksnes maa-aluste kaablite puhul, kuid kõikjale me neid paigaldada ei jõua.

Kui palju leidub Lõuna-Eestis neid maaomanikke, kellega teil tuleb enne jupp aega puid ja maid jagada, kui liini ümbrust puhastama pääsete?

Enamasti saame neis asjus hõlpsasti kokkuleppele. Kõige lihtsam on nendega, kellega meie liinihoolduspartner võtab kirjalikult ühendust ja saab samamoodi vastukaja, kas omanik on kavandatavate töödega nõus või kehtestab mingil põhjusel erinõudeid.

Neil, kes on kõigega nõus, tuleb arvestada, et võsa pannakse vaalu või viiakse hakkpuiduks. Väljaveoks kõlbavate puude puhul on omanikul õigus öelda, kui pikkadeks juppideks need tuleb lõigata, kuid äraviimise peab ta ise korraldama.

On ka teistsuguseid näiteid. Meie koostööpartner Elering, kes toob Viljandimaale kõrgepingeelektri, oli viimase suure tormi ajal hädas kohaga, kus maaomanik polnud varem lubanud trassi laiemaks lõigata ning nüüd olid puud liinile langenud. Kui trass oleks olnud õige laiusega, poleks seda juhtunud. Kõrgepingeliinide puhul on ette nähtud laiem kaitsevöönd.

Peame varuma tõrksate omanike veenmiseks aega, aga kui selle aja sees satub tulema suur torm ja elekter kaob, oleme süüdi ikka meie.

Omavalitsuste juhid on kurtnud, et neil on suurte tormide ajal raske saada täpset teavet, kui kaugel nende vallas parandustöödega ollakse ning millal on ühes või teises kohas oodata elektrivoolu taastumist. Varem olevat see olnud lihtsam, sest juhtimine polnud tsentraliseeritud nagu praegu.

Kui nii väidetakse, peab sel olema mingi tõepõhi all. Teisalt oli meil alles poolteist aastat tagasi Mõisakülas omavalitsuste juhtidega kohtudes esimene võimalus jagada neile kohalike kliendihaldurite ehk vahetute info edastajate telefoninumbreid. Vahepeal oleme teistest maakondadest saanud nende töö kohta positiivset tagasisidet.

Mõisaküla kliendihaldur asub Pärnus. Kas see pole natuke kaugel?

Varem pidid Mõisaküla inimesed neil puhkudel helistama Viljandisse. Ma pole küll kilomeetreid üle lugenud, aga Pärnu ei tohiks olla eriti palju kaugemal. Kokkuvõttes ei ole küsimus selles, kus kliendihaldur asub, vaid selles, kui hea ülevaade tal toimuvast on.

Me ei ole kuskil kärpinud remondibrigaade, kes sisestavad kohalike olude kohta käiva info arvutisse, et see laekuks kiiresti kogu süsteemi. Inimene, kes küsijale telefonis vastab, pole kunagi ise liini all tegutsenud — ei teinud ta seda 20 aastat tagasi ega tee ka nüüd.

Kui tulla tagasi meie ja omavalitsuste koostöö juurde, võin kinnitada, et meil on aasta-aastalt järjest rohkem põhjust rahul olla. Oleme omavalitsustele kuuluvate teede äärde saanud panna senisest enam maakaableid ning see on liinide uuendamist lihtsustanud ja kiirendanud: me ei pea enam nii paljude maaomanikega töid kooskõlastama.

Teine areng puudutab projekteerimis- ja ehitustingimusi. Vallavalitsustel on suvel enamasti kollektiivpuhkus. Osa on hakanud meid juba aegsasti selle lähenemisest informeerima ja küsima, millised nõuded võiks väljastada, et tööd ei takerduks.

Mida arvaksite sellest, kui mõni vallavanem kutsuks oma kandi talumehed ja ettevõtjad kokku, paneks saed käima ning teeks probleemsed kohad korda?

Eelistaksime neid töid ise koordineerida, sest saemehed peaksid olema läbinud elektriohutuse alal vähemalt esmased kursused. Liini alt võsa maha võtta võib küll, aga selle lähedalt puude langetamine peab olema meiega kooskõlastatud.

Kas maal tegutsevatel ettevõtjatel on üldse võimalik midagi teha, et muuta oma elektrivarustus kindlamaks?

Jah, on ikka. Paljude lautade omanikud on soetanud avariigeneraatorid. Kas neid on vaja iga lauda juurde, on majandusliku tasuvuse küsimus.

Nagu ma eespool ütlesin, pole kellelgi mõistlik ise liinitrassi laiendama minna. Selleks on spetsiaalsed inimesed, kes on saanud elektriohutuse koolituse. Omapäi tegutsejatel võib mõni puu kukkuda liini sisse ja sellel võivad olla rasked tagajärjed. Kui meile pole teatatud, et ühel või teisel lõigul laiendatakse trassi, võidakse seal liin töösse lülitada ning see võib maksta kellelegi elu.