Inimene, kes tuleks looduskaitse alla võtta

Dokumentaalfilmi «Vete piiril» kangelanna Ulvi on peaaegu kogu oma elu elanud Soomaa rahvuspargis keset sügavat metsa ja ürgset loodust. Foto: Taavi Arus

Maaliline Soomaa on üks salapärane paik. Uudisekünnise ületab see enamasti oma viienda aastaaja ehk suurvee ajal. Sellist asja juba iga päev ei näe. Vesi või jää tulvab turiste, fotograafe ja ajakirjanikke täis. Pildistavad ennast eraldi või koos ning lähevad seejärel õnnelikuna tagasi koju toimetama või toimetusse ennast koduselt tundma. Soomaa jääb jälle omapäi ja omapäi jäävad ka need, kes ei ole turistid, vaid elavadki Soomaal.

Ulvi Rosenberg on üks nendest. Tema on Eesti Televisiooni «Eesti lugude» sarja värske dokumentaalfilmi «Vete piiril» peategelane, kes on peaaegu kogu elu elanud Soomaa rahvuspargis keset ürgset loodust. Lahkuda ta sealt ei kavatse. Mis siis, et Halliste jõgi on iga aastaga majale järjest lähemale tulnud ja olme sestap järjest keerulisemaks läinud. Ulvit hoiavad kinni Tori hobused, keda ta aastakümneid on kasvatanud, ja eluviis, mis vähemasti talle näib ainuvõimalik. Kõrvalt vaadates võib muidugi tunduda, et see pole mitte niivõrd mugavus-, kuivõrd ebamugavustsoon.

Elu Soomaal pole nõrkadele. Idülli jagub muidugi ka, aga suur osa aastast tuleb silmitsi seista parmupilvede või läbimatute teedega. Lünklik mobiililevi tundub tühiasjana selle kõrval, et joogivett pole. Soomaal otsustab kõik loodus. Ulvi teab seda kindla peale väga hästi, aga talle näib meeldivat, kui saab ise kaasa rääkida. Filmis seda pole, kuid meenub ühe tema tuttava ütlus, et kui vaja, siis Ulvi võib kas või lehma tagajalgadel käima panna.