Pastlad toovad kingsepa leivale singi

Et köösneri ja õmbleja pojast sai kingsepp, pole mingi ime. Priit Reimand õmbles teismelisena endale moekaid rõivaid ja pärast sõjaväge nahkjakke. Nüüd võib ta soovitud jalatsipaari pildi järgi valmis meisterdada. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Siia on paika vaja!» näitab kingaparandusse tulnud härrasmees kingsepale talla äärest rebenenud nahksaabast. «Paariline on terve, aga võtsin selle igaks juhuks ikka kaasa.» Ametimees takseerib jalatsit ja lubab selle järgmiseks päevaks korda teha.

Kingsepp Priit Reimand ütleb, et kõige rohkem tuuakse parandusse kulunud kontsadega jalanõusid. «Ütleme lapi kohta küll kontsaplekk, aga haruharva soovib keegi kingale või saapale metallist kontsaotsa.»

Kingsepa töölaual on terve kimp eri paksuse ja värvitooniga tallamaterjali ribasid. Masinatööstuses mootorite alla vibratsiooni kaitseks mõeldud polüuretaan sobib hästi nii vanade taldade paikamiseks, kui uuele pastlale põhjaks.

Tänapäevased kontsaplekimaterjalid on vastupidavad, ent ühtlasi hinnalised. Iga uus materjal, mis vabrikust tuleb, on eelmisest õhem, tugevam ja kallim ning kingsepal pole tarviski neid otsimas käia: edasimüüjad tulevad ise pakkuma.

Kontsapleki vahetamine käib meistril üsna kiiresti: kaksanud kulunu alt, otsib ta materjali hulgast sobiva suurusega tüki, et tekiks vähem jääke, ihub töönoa vastu laia nahkrihma teravaks ja lõikab põlvedele võetud puidust laual vana detaili järgi sobiva lapi. Lihvinud kontsa küljest jäägid maha, tilgutab kingsepp sellele liimi ja surub vastse pleki külge.

«Kleebin uue tüki kontsale ja nii võikski jääda, sest see liim hoiab tugevalt, aga inimestele meeldib, kui naelad ka toeks on.»

Meister lööb haamriga sisse kolm tillukest naela ning koputab raudpulga ehk torni abil sügavamale, et nende pead ei hakkaks kuluma ega tänaval kõpsuma.

Tallinna tänava pisikeses puumajas algavad Reimandi tööpäevad sageli juba hommikul kell kuus ja kestavad tihti hilise õhtuni välja. Kõige rohkem tuuakse jalatseid parandada palga- ja pensionipäeva järel. Aastaaegadest nimetab kingsepp kiireimaks kevadet, mil tegevust jätkub kõigile. Seevastu veebruaris ja juulis parandatakse jalavarje nii vähe, et muidu esmaspäevast laupäevani lahti olev töökoda on mõistlik laupäeviti kinni hoida.

Meistril pole siiski tööst puudu ka ajal, mil kingi vähem parandatakse. Nahkseid rooli- ja istmekatteid valmistav mees meenutab, et tegi esimese roolikatte viisteist aastat tagasi. Toona nõudis see tema jutu järgi paras jagu pusimist, aga nüüd on tal seegi amet käpas.

Meistri õpilane

Kingsepaametit koolis ei õpetata, neid oskusi saab omandada ainult meistri käe all. Priit Reimand meenutab, et asus pärast kooli Leola kingseppade juures tööle ning sealne brigadir suunas ta pealinna ametit õppima.

Juurdelõikajaoskused sai sell selgeks tootmiskoondises Välk, kuid see ettevõte lõpetas peagi kingsepatöö ja edasi pidi noormees õppima meistri juures kodus.

Meister teadis, et kingaparandajaks pole raske saada, aga kes pürib kingsepaks, peab oskama kõiki jalanõu valmistamise juurde kuuluvaid töid: juurdelõikust, modelleerimist, svikkimist ja tallutamist. Svik on meistri sõnul nael, millega pealsed liistule kinnitatakse, ning sellest tulenebki väljend, mida kingsepad kasutavad ühe tööprotsessi kirjeldamiseks.

Ajal, mil kaupluses oli jalanõude valik kesine, meisterdas Priit Reimand kingad jalga kogu perele, aga nüüd ei pea ta seda enam otstarbekaks: käsitööna valminud kingapaar on kallis ja praegu on kauplustes jalatseid rikkalikult. Siiski ei piirdu tema töö parandamisega, vaid pakub üha uusi loomingulisi võimalusi.

Tantsupidude eel tellitud pastlapartiid annavad meistri sõnul tema leivale singi. Õige pea algab folgipastelde tegu. Mõnel paaril on näha tammelehemustrit. Kingsepp näitab jootekolbi, mille otsas on lehekujutisega metallplaadike. Kui pastlad on valmis, vajutab meister nahale kuuma rauaga mustri.

Samamoodi jõuab toodetele meistrimärk, mida Reimand kasutab kottidel ja vöödel. Et rahvarõivastel taskuid pole, tellis üks tantsurühm temalt peale pastelde ka vöökotid.

Kingad ja pastlad

Pastlapaari valmistamiseks kulub kingsepal kaks päeva. «Kui on suurem tellimus, olen kahe päevaga teinud ka kolm-neli paari,» räägib Priit Reimand.

Esimesel päeval jõuab ta tööga sinnamaale, et saab pealsed liistule tõmmata. Kui need on järgmiseks hommikuks kuivad, on võimalik teha kõik ülejäänu ja pastlapaar lõpetada.

Algupäraselt oli tald lihtsalt paksemast nahast, kuid Reimand paneb väikestele pasteldele pisut paksema talla ja väikese kontsagi, et tantsijail oleks mugav tema valmistatud jalavarjudes peale tantsimise ka tänaval käia.

Uudse ütleb meister olevat pättide ehk nahktallaga susside tallutamise.

«Kultuuriakadeemia käsitöötudeng tegi tikitud pätte ja palus mul neile tallad valmistada. Hea meel oli kuulda, et ta sai oma töö eest kõrge hinde. See on tunnustus mullegi.»

Meenevõistlusele «Viljandimaa suveniir 2012» saatis Reimand Mulgi rõivaste juurde kuuluva koti. «Käisin seda Eesti Rahva Muuseumis vaatamas, võtsin mõõdud ja tegin algupärase koti koopia,» räägib ta. Õmblemise juures proovinud ta kasutada ka sea- ja lambasooli, kuid niidi, nahkpaela ja -nööriga jäänud tulemus siiski parem.

Kott sai iidse aksessuaariga nõnda sarnane, et rahvarõivaspetsialistid on selle heaks kiitnud ja tellimuse sisse andnud. Õige pea võib see ehtima hakata mitme Mulgi kuue hõlmaalust. Kultuuriakadeemia rektor kandvatki juba uhkusega Mulgi kotti.

Kingsepatöökoja seinu katavad riiulid. Mõnel ootavad jalatsid oma järjekorda, teisel seisavad need, mis on juba parandatud. Kõige rohkem on liistudega riiuleid. Suurimaks nimetab meister jalale number 49 sobivat. «Olen teinud ka kingapaari, mille number oli 50 — siis tuli seda liistu natuke suurendada.»

Paljudel liistudel on näha laiendamise märke: neid on tulnud polsterdada, sest Maarjamaal kõndija jalalaba on tihtilugu keskmisest laiem ning king peab passima kandjale nagu valatult.

Jalatseid on Priit Reimand teinud igale suurusnumbrile, nii esimeste sammude astujaile kui hiiglasemõõtu meestele. Ka jala­proteesile on meistril tulnud king valmistada.

Kingsepp Reimandi juures töötab veel kaks meest. Kui saabuvad pastlatellimused, jääb parandamine nende õlule ja meister pühendub uute jalavarjude valmistamisele.

Vahel juhtub sedagi, et mõnda tööd ei saa ja mõnda pole mõtet teha. Kingsepp selgitab, et tänapäeval kasutatakse palju kunstnahka, mis pole eriti vastupidav, ning selliseid jalatseid ei pea meister mõistlikuks paigata.

Kingsepatöökojast astutakse läbi ka siis, kui kotil on tarvis lukk vahetada, rihm parandada või midagi neetida. «Eile toodi pintsak ja taheti küünarnukkidele nahkseid paiku,» räägib meister töödest, millega värkstuppa pöördutakse. «Kui saame, siis aitame ikka,» ütleb Reimand ja tõstab lauale järgmise kingapaari.

ELUKUTSE

Traditsiooniliselt on kingsepp käsitööline, kes teeb ja parandab jalatseid, kasutades nahka, puitu, kummi ja teisi materjale.
• Et tänapäeval valmistatakse enamik jalanõusid tööstuslikult, jääb kingsepaameti pidajaid järjest vähemaks.
• Kingsepad ei tööta ainult kingaparanduses, vaid mujalgi, näiteks teatrites, sest lavastustes on vaja jäljendada eri ajastute moodi.
• Kingsepaametit on mainitud mitmes kõnekäänus, nagu «Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde» ning «King­sepa tütrel pole saapaid».
Allikas: Vikipeedia