ANDRES RÕIGAS ⟩ Kas me oleme valmis ja võimelised hoidma üleval praegust asustusstruktuuri?

Andres Rõigas Foto: Marko Saarm

Viimaste nädalate jooksul on palju räägitud gümnaasiumite tulevikust. Ikka seepärast, et nad on väikesed ja õpilasi on vähevõitu. Eks õppekvaliteet ja hinnaline koht riigieksamite pingereas ole ka natuke taustaks. Või õigemini – need nähtused on omavahel tugevas seoses. Tüüpiline sulgemisotsust ootama jääv gümnaasium asub väikelinnas või päris maal ning gümnaasiumiosa õpilaste arv jääb seal 30 ja 60 vahele.

Kommentaarid ja hinnangud on tavaliselt sõnastatud nii, et riik teeb kõik selleks, et maal elu välja sureks ja kõik sealt ära läheks. Või seotud vähemalt koolitee ebamõistliku pikkuse ja noorte tulevaste haridusvõimalustega. Sageli jäävad kommentaaridest välja hariduse kvaliteet ja üldine kvaliteetse gümnaasiumihariduse kättesaadavus.

Harva kostab siinjuures kõrvu adekvaatseid arvamusi, miks see kõik nii on läinud. Koolivõrk on ju seniajani olemas. Kättesaadav ja suurele osale õpilastele suhteliselt lähedal. Võimalik, et on erandeid, aga kooli­transportki on korrektselt korraldatud ja sätitud ka kõrvalisematele kohtadele kättesaadavaks. Ikka kahaneme ja vananeme ning ma julgen väita, et koolivõrgu olemasolul ei ole rahvaarvu või asustusvõrgu säilimisel olnud eriti kandev osa. Õigemini on kõik kooliga seonduv vaid ruuduke mosaiigis, millele tuginedes saab piirkondade maksimaalsele võrdsusele suunatud poliitikat suunata.