Kodu. Linn. Viljandi. Aastapäevaaktus näitas kultuuriakadeemia tugevat jälge

14.03.2023. Viljandi Pildil Enn Siimer. Foto Elmo Riig, Sakala Foto: Elmo Riig

Kodu. Linn. Viljandi. Nii võiks pealkirjastada Eesti Vabariigi aastapäeva kontsertaktuse pärimusmuusika aidas. Kodulinnast Viljandist ja kodust üldse oli seal tänuväärselt palju juttu. Pidu jättis üllatavalt tervikliku ja hea mulje. Mulle meeldis, et seda ei tehtud traditsioonilise, kutsega peo stereotüüpi silmas pidades: tervitusšampus, hümn, linnapea kõne, kontsert, preemiate kätteandmine.

Kutse oli saadetud preemiasaajatele, aga tulla võisid kõik, kes tahtsid. Samuti said kõik, kes tahtsid, tervitada linnapead ja linnavolikogu esimeest. Vihmane ilm ilmselt tingis selle, et aida saal päris täis ei saanud. Kõige köitvam peo juures aga oligi selle ebatraditsioonilisus, juba kujunduses. Koduaknad kahel pool saali ja lava kohal, nööril kuivav pesu lava paremal pool, Viljandi kaardi kontuure jäljendav ekraan, millele projitseeriti lühiintervjuud nii juhuslike Viljandi inimeste kui preemiasaajatega. Paremal antiikne laud koos piiblit meenutava suure raamatuga. Lühiintervjuud olid jagatud plokkidesse: kust te tulete, kuhu lähete ja millest unistate. Need olid vallatud ja spontaansed.

Eriti tahan aga esile tõsta peo muusikalist külge. Juba see, et läbi saali marssis lavale torupilliansambel, mille esinemisele andis tooni ja rütmi Cätlin Mägi parmu- ja torupilliga, oli elamuslik. Cätlin Mägi kasutas oskuslikult rütmistatud kilde arhailisest rahvalaulust ja -muusikast. Koos torupilliansambliga oli vasakul pool lava väikene koor, see ei esitanud aga traditsioonilisi laule, seda kasutati peamiselt preemia pälvinud inimeste retsitatiivseks lavale kutsumiseks ja see oli tõesti põnev. Sõna sai ka linnapea, kuid alles pärast esimest videote ja muusikalist plokki. Ei puudunud ka Eesti Vabariigi hümn, kuid, jällegi, see ei kõlanud mitte aktuse alguses, vaid hoopis keskel. Täiesti omal kohal.