MARKO TIITUS ⟩ Vaba ja iseseisev Eesti – tõelisuseks saanud muinasjutt

Viljandi praost ja Viljandi Jaani kiriku vaimulik Marko Tiitus  Foto: Elmo Riig

Viljandi praosti ja Jaani kiriku õpetaja Marko Tiituse kõne vabariigi aastapäeval 

Küllap igaühel on oma mälupildid, mõtte- ja tundeseosed Eesti Vabariigi ja tema sünnipäevaga. Mina olen üles kasvanud Brežnevi aja halluses – hallid karvamütsid, hallid paneelmajad, hallid näoilmed ... Rääkimata vaimsest hallusest ja üleüldisest surutisest. Omad värvilaigud või valguskiired selles üleüldises halluses loomulikult olid, üheks nende hulgas raadiojaam Ameerika Hääl, mille vahetas meie kodus kusagil 80. aastate alguses välja Vaba Euroopa. Igapäevaselt neid jaamu meil ei kuulatud, kuid puhkuse ajal maakodus ja 24. veebruaril tehti seda vist peaaegu alati.

Mulle on mällu sööbinud Vaba Euroopa signatuur, Tuudur Vettiku "Su põhjamaa päikese kullast", ja naisdiktori hääl, mis kerge aktsendiga, kuid siiski puhtas ja nauditavas eesti keeles luges ette aastapäevatervituse, kus räägiti iseseisvast Eesti riigist ja selle hoidmisest Nõukogude okupatsiooni kiuste. Aastaid lõppes see tervitustekst (vähemasti minu mälus on see niimoodi talletunud) Henrik Visnapuu luuleridadega:

Aastatuhanded on sinu kätes,

pea vastu, rahvas ja maa!

Eestis voolab su eluläte.

Hoia kinni! Nii kaua, kui saad!

Neile luuleridadele järgnenud pausi katkestas "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mille kohta isa rääkis, et see oli kunagi Eesti riigi hümn.

Ega ma toona osanud kuigipalju mõista ja mõtestada Eesti omariiklust ja sellele järgnenud okupatsiooni. Need üksikud katked või fragmendid, mis Mustamäe paneelmaja korteris läbi Vaba Euroopa või isa vihjete kaudu minuni jõudsid, olid justkui pärit muinasjutust: Päts ja Laidoner olid võrreldavad Kalevipoja ja Suure Tõlluga, lood ajast, kui lehvisid sinimustvalged ja vene keelt ei pidanud poes või arsti juures kõnelema, olid otsekui lood ja laulud Kungla rahvast, kes muistsel ajal istus maha sööma. Ühest asjast aga sain ma aru: lisaks sellele Eestile, kus ma lapsena elasin, oli olemas veel teine Eesti – otsekui muinasjutt, ideaalmaastik või unistus.

Täna, nelikümmend aastat hiljem, on toonane muinasjutt tõeks saanud. See, mis siis tundus uskumatu, kujuteldamatu, müütiline ja unistuslik, on praegu igapäevane reaalsus. Me ärkame igal hommikul vabas ja iseseisvas Eestis. Meil on oma lipp ja hümn, oma riigikogu ja valitsus, oma keel ja meel, oma riigipiir ja oma kaitsevägi. Meil on ka oma kirik ja oma Jumal, mis siis et me neid aeg-ajalt unustame või häbenemegi nagu kõiki teisi iseolemisega seotud sümboleid. Ma seisan okupatsiooni järel taastatud pühakoja, Viljandi Jaani kiriku kantslis ja loen neidsamu Visnapuu luuleridu, mis lapsepõlves vaid nõukogude segajate (summutamisjaamde) tekitatud krabina ja sahina kiuste minuni jõudsid. Eestis voolab su eluläte. Hoia kinni! Nii kaua, kui saad!

Kui ma võrdlen tänast tegelikkust oma lapsepõlves kogetuga, siis pean tõdema, et me elame muinasjutus, imes, kaotatud ja kättevõidetud kuningriigis, Okasroosike lossis, mis on taas saja-aastasest nõidusunest ellu ärganud. Kas me mõtleme sellele? Kas me tajume seda? Kas me täname selle eest? Kas me hoiame sellest imest – aastatuhandetest, mis meie kätes, ja Eestis voolavast elulättest – kinni, nii kaua, kui saame? Viimse hingetõmbeni? Viimse veretilgani?

Heites veel kord pilgu muinasjuttude maailma peame tõdema, et kuningriike ei võideta ja uinunud kaunitarid ei ärka ellu mitte niisama, juhuslikult süllelangenud ime läbi, vaid selleks on vaja kangelasi. Täpselt samamoodi vajab kangelasi ja kangelaslikkust meie muinasjutt –

iseseisev ja vaba Eesti. Kangelaste all ei pea ma silmas mitte üksnes kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, kuigi Eesti sõjalise kaitsevõime suurendamine on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Ma ei räägi ka üksnes nendest, kes figureerivad mõjukate edetabelites või keda tuntakse ühe või teise valdkonna eestvedajate ja kõneisikutena.

Igaüks meist – ka kõige silmapaistmatumad ja tagasihoidlikumad, väljaspool igasuguseid edetabeleid ja pingeridu elavad ja toimetavad eestimaalased – võivad olla ja tegelikult ongi kutsutud olema need kangelased, tänu kellele ime iseseisvast, vabast, hoolivast ja õiglasest Eestist teoks saab ja püsib. Tõepoolest, muinasjuttudeski on selliseks kangelaseks sageli just noorim ja veidi lihtsameelne poeg, võõrastütar või vaenelaps, kes tuleb toime ülesandega, mis vanematel, targematel ja konkurentsivõimelisematel äpardub. Sest see kangelaslikkus, millest kõnelevad muinasjutud, on mõnevõrra teistsugune kangelaslikkus kui see, mis vastab eduühiskonna ideaalidele: olla tugev, rikas, edukas, kuulus ja väljapaistev iseendast ja tihti ka iseenda jaoks. Muinasjuttude kangelaslikkus, mille läbi lohed surmatakse, kaunitarid ellu äratatakse ja kuningriigid võidetakse, algab tihti just sellest, et sa võtad kuulda puuoksal istuvat linnukest või jagad leiba teeääres kerjavale sandikesele.

Kristlik arusaam, ideaal ja kujutlus kangelaslikkusest on antud Mäejutluse õndsakskiitmistes. Tõsi, see kangelaslikkus ei järgi "röövrüütlite" (Uku Masingu termin indogermaanliku vallutajatüübi kohta) printsiipe, kus sihile viivad toores jõud, vägivald, konkurents ja enese maksmapanek. Võiks öelda, et õndsakskiitmiste kangelaslikkus on kohati suisa vastupidine, kuid just see on osutunud pikemas vaates ja suuremas pildis kestlikuks ja edasiviivaks.

Jeesuse sõnutsi on õndsad – me võiksime öelda ka kangelaslikud – vaimus vaesed ehk need, kes ei häbene oma ebapiisavust, nõrkust ja haavatavust, vaid on valmis avanema Jumala õnnistusele ja armule; õndsad on need, keda vägivald, sõda ja ülekohus kurvaks teevad; õndsad on need, kes nälgivad ja janunevad õiguse järele, mitte ei vääna seda eneste kasuks; õndsad on halastajad, tasased ja puhtad südamelt. Just niisugused nagu muinasjuttude noorim poeg või pere võõrastütar, kellele teised pisut ülevalt alla vaatavad, kuid kelle motiivide puhtus ja omakasupüüdmatus, halastus ja rahupüüdlused, väetimate märkamine ja aitamine, koostööle, mitte aga konkurentsile suunatus teevad neist kangelased, kes võidavad peidetud varanduse või kaotatud kuningriigi.

Just taolisi kangelasi vajab vaba Eesti, meie imetabane, õrnhabras tõeluseks saanud muinasjutt ka täna. Et ta võiks kesta kõige ja kõigi kiuste. 1961. aastal – kümme aastat enne minu sündimist – kirjutas ajalehes Vaba Eesti Sõna pagulaskiriku vaimulik Philip A. Tammaru oma kodumaalt kaugel eemal viibivatele kaasmaalastele: "Mille küljes on meie süda kinni? Mida pärandame oma lastele, kas ühe ajutise kodu võõral maal või ühe idee, mis on väärt enam kui kogu maailma varandused? Need "muud asjad" tulevad meile Jumala armust lisaks nagunii. Esiteks tuleb nõuda Jumalariiki ja tema õigust – kõike muud saaab peale selle, ütleb mäejutluse Kristus.

Ükski rahvas ei ole tugev, kellel puudub sisemine jõud. Selle jõu leiame elavas ühenduses Jumalaga, kes on asetanud igatsuse tõelise vabaduse järele meie südametesse."

Visnapuu üleskutse vastu pidada on ka täna, rahutuil ja vastuolulistel aegadel, Ukrainas toimuva vallutussõja teisel aastapäeval, kõnekam ja tungivam kui kunagi varem.

Aastatuhanded on sinu kätes,

pea vastu, rahvas ja maa!

Eestis voolab su eluläte!

Hoia kinni! Nii kaua, kui saad!