Ameeriklased on paksud ja laisad — see tundub olevat stereotüüp. Paraku kinnitas aastatagune uuring, et ligemale kolmandik ameeriklasi on tõesti ülekaalulised.
Kommentaar: Ameerika toidukõrbed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi ei saa ülesöömist ja spordivaenulikkust automaatselt üle kanda kõigile ameeriklastele, näiteks Johns Hopkinsi eliitülikooli tudengid on pigem saledad, kuigi nendegi seas võib mõnikord märgata kogukamaid noori. Palju hullem on seis vähese haridusega vaeste hulgas: neil pole raha ega teadmisi, et tervislikult toituda.
Johns Hopkinsi elamisväärse tuleviku keskus uurib toidukõrbete teemat. Toidukõrbe all mõeldakse väikese sissetulekuga inimeste linnaosa. Sealsed asukad teenivad nelja inimesega pere kohta keskeltläbi 25 000 dollarit aastas ja peavad korraliku supermarketini või sellesse viiva bussi peatuseni kõndima rohkem kui 600 meetrit.
Lähikonnas võivad olla nurgapoed, kuid neis müüakse eelkõige suitsu, alkoholi ning maiustusi, mis aitavad kaasa ebatervislikule toitumisele. Uuringu järgi elab toidukõrbes viiendik Baltimore’i elanikke ehk 120 000 inimest, seejuures üks neljast kooliealisest lapsest. Niisuguses piirkonnas elab ka iga neljas mustanahaline.
Ameerika vaeseid on abistanud toidutalongidena kasutatavad plastkaardid. Need võimaldavad saada 46 miljonil inimesel supiköögieinet. See arv oleks suurem, kui toiduabiga ühineksid kõik, kel on selleks õigus.
On mõtlemapanev, et supervõimuks peetav riik ei suuda tagada nii suurele osale elanikele korralikku sissetulekut ja tervislikku toitumist.
Rämpstoidu söömine tuleneb ka valedest harjumustest: odavatest kiirtoidukettidest söögi kaasa ostmine on Ameerikas väga levinud. Väikese sissetulekuga inimestel selle maa rohketesse rahvuslikesse ja muudesse põnevatesse restoranidesse asja ei ole.
Vaeste inimeste ja neegrite linnaosa piiril olevas Gianti supermarketis panen sageli tähele, et tervisliku toidu valikust hoolimata jõuavad tüsedate klientide ostukärusse pigem niisugused joogid ja söögid, mille riiulite vahele mina enamasti ei satugi: kirevad maiustused, näksid ja krõpsud ning nii eredat värvi limonaadid, et silmadel hakkab valus.
Tundub, et ameeriklased ei näe sellise toidu tarbimises midagi halba. Probleemist siiski räägitakse. Näiteks «The Baltimore Sunist» lugesin, et kuigi arstid peavad limonaade ja spordijooke lastele ebatervislikuks, tekitab maailmakuulus limonaaditootja huvide konflikti, spondeerides õpilaste spordiväljakuid.
Kriitikud on ühtlasi tõstatanud küsimuse, kas tervisega seotud mittetulundusühingute või Ameerika lastearstide akadeemia tarbijahariduse kodulehel tohiks ilutseda nimetatud firma logo, isegi kui see ettevõte nende tegevust toetab. Peale kõige muu toetavad limonaaditootjad ülikoolide terviseuurimisprogramme ning see võib panna nende tulemused kahtluse alla.
Tarbijad on võetud suhkrust küllastunud jookide lõa otsa. Pahatihti kiirtoiduketis muud valikut ei olegi. Pealegi on purskkaevujook, nagu seda Ameerikas kutsutakse, suhteliselt odav ja juba iseenesest suur tops on lubatud uuesti täita.
Mulle ja abikaasale aitab kahepeale ühest keskmisest ning suur tops üksi tühjaks juua tundub arutu, aga siin on see tavaline ja automaadist tuuakse juurdegi.
Kuigi Ameerikas on palju vaeseid, visatakse suur osa tarvitamiskõlblikku toitu sellegipoolest minema. Niisuguse raiskamise vastu võitlevad heategevusorganisatsioonid ja supiköögid, kogudes restoranide ja kaupluste ülejäägid kokku ning jagades vaestele.