Albert oli tavaline poiss, kui välja arvata see, et temaga juhtus kogu aeg midagi. Nii algab füüsiku ja ajaloohuvilise, mitme Viljandi-ainelise raamatu ning «Sakala Kalendrite» väljaandja Heiki Raudla värskeim, sedapuhku lastele mõeldud raamat. «Väike Albert» koondab endas lugusid kirjamehe lapsepõlvest, kuid ei ole pelgalt mälestuste kogum: iga lugu päädib selles põneva seose, mõttetera või järeldusega.
Raamat kirjeldab aega 1950. aastate keskpaigast lõpuni ning räägib Suure-Jaani ja Kõo kandi elust. Oma tegevuses kohtub Albert tolleaegsete värvikate tegelastega, alustades erusõduritest, piimameestest ja mustlastest ning lõpetades raadiot, naabrivalvet, internetti ja Facebooki asendanud Sinika Meetaga.
Raudla lood on huvitavad ja humoorikad, nostalgilised ja õpetlikud. Ühelt poolt kajastavad need lapse igapäevast elu täis avastusi ja pisipahandusi, teiselt poolt avardavad lugeja maailmapilti, tutvustades viise, kuidas Peltsebuli välja ajada või mustlase moodi sauna teha.
«Väikest Albertit» on õieti raske lasteraamatuks liigitada. Kohati on lugude mõistmiseks vaja vanema selgitusi, käigu need siis puskarimasina funktsiooni või raamatu traagilisima loo, Tori Juhani majapõlengu põhjuste kohta.
Omaette väärtus on neil lugudel ja mälestustel kahtlemata Raudla põlvkonnakaaslastele. Samas ei ole tegu väikeillimarliku täiskasvanu lapsepõlvepildiga, mis tekitab nostalgiat ja loob filosoofilise üldistuse, aga lastele pinget ei paku. Väike Albert sobitub oma sekeldustega kenasti ka tänapäeva lapse mõttemaailma.
Tänapäeva lastele on rohkem kui poole sajandi tagust elu kirjeldavad lood kindlasti väärtushinnangute kujundamise vahend. Lobeda keelekasutuse ja lühikeste lausetega jutud annavad edasi maailma, kus sai rosinast rõõmu tunda, vasikaga võidu kõrgust hüpata ning peaaegu igast elujuhtumist hilisemaks ajaks kasuliku järelduse teha.
Raamatu lisaväärtused on rikkalik sõnavara ja poeetiline ajakäsitlus.
Lapsel kulgeb aeg omasoodu ning selle tähistamiseks sobib imehästi määratlus: tikrid ei olnud veel valmis. Nauditava rosina pakub autori vana ea kõrvalpilk, mis annab tegevusele distantsilt hinnangu ning aitab väikese Alberti õppetunde sõnastada.
Loodetavasti võimaldab see nii noortel kui vanematel lugejatel oma tegevusele kõrvalpilku heita ning selles vajaduse korral korrektiive teha.
Väikese Alberti lugusid vääristavad eriliste rosinatena kunstnik Marja-Liisa Platsi soojad ja humoorikad illustratsioonid, mis ei jää füüsiliste ja filosoofiliste seoste leidmise poolest lugudele põrmugi alla.
Piltidelt leiab nii mõndagi põnevat, millega jutte ja ajastut enesele lähemale tuua ning autori kujutatud värvikate tüüpide kollektsioonile tuge ja rikastust pakkuda.
Miks nii palju rosinaid ühes väikeses arvustuses? Kes raamatut loeb, saab teada.